Kaplinnas me väga palju aega ei veetnud – nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Mitte, et tal otseselt midagi häda oleks olnud, kuid erilisi emotsioone, nagu neid võiks niivõrd legendaarse staatusega linnalt oodata, me eest ei leidnud. Aafrika kui sellise mõistes muidugi väga viks ja viisakas linn – aja või mõne Vana Maailma metropoliga segi – kuid see “miski” jäi nägemata, kuulmata, kogemata.

Geograafiat arvesse võttes oleks ehk oodanud midagi Rio de Janeiro sarnast – et nagu meri ja mäed, kuid mida polnud, seda polnud. Võib-olla jäi puudu sambast ja bossanoovast. Või siis oli asi ka selles, et meie mõtted olid liigselt hõivatud palju maisemate teemadega, nagu näiteks sada ja üks pisiasja ning eriti veel Angola viisa taotlemine. Selline huvitav riik on vist meie trajektoorile jäämas.

Kõiki nõudeid arvesse võttes oleks Angola hea meelega vahele jätnud, kuid ringiga ei saa, nii et ei jäänud üle muud, kui seada sammud saatkonna poole, kaasas patakas raha, pabereid ja kannatust.

Esimesega oli vast kõige lihtsam, ehkki kummagi viisa eest 100 EUR välja käies tekkis kerge õhupuuduse tunne.

Paberitega oli juba keerulisem – kui tahad saada midagi enamat kui 5-päevane transiidiviisa (vaadake Angola kaarti, siis saate aru, millist päevasõitu see eeldab!), on vajalik küllakutse. Kuid mitte lihtsalt küllakutse, vaid see peab olema kirjutatud Angola kodaniku poolt, kinnitatud Angola notari poolt ning faksitud saatkonda Angolast. Kodanik oli meil võtta, notar sai ka leitud, kuid faksi leidmine Angola pealinnast Luandast osutus üle ootuste raskeks. Meie sõber Angolas oli loobumas. Helistasime juba läbi Luanda viietärnihotelle, kus tavaliselt on olemas business center’id, kust saab faksi saata, kuid ei – kõik pidavat olema üle läinud internetile. Vot nii, tere tulemast Mustale Mandrile! Lõpuks, mitmepäevase pingutuse tulemusena sai meie sõber ikkagi faksimasinale jälile ning faks sai saatkonna poole teele pandud. Lisaks tegime veel arutul hulgal koopiaid tsikli tehnilisest passist, juhiloast ning Carnet’st (kuna meil pole lennukipileteid ette näidata), kollapalaviku vastu vaktsineerimise tõenditest ning kirjutasime valmis seletuskirja Angolasse reisimise motiivide kohta, mille Kariina sõbranna kodumaa pinnal nobedasti portugali keelde ära tõlkis (saatkond aktsepteerib ainult portugalikeelseid dokumente, kuna Angola riigikeel on portugali keel, nagu Mosambiigiski). Ette ära täidetud taotlusvormidega oli häda, sest need olid täidetud sinise pastakaga, aga oleks pidanud olema mustaga. Tuli uuesti teha. Siis olid paberid nagu esitatud – aega kulus nende esitamiseks saatkonnas kaks tundi.

Siis ei jäänud üle muud kui oodata. 7-10 tööpäeva, öeldi meile. Ehk kaks nädalat närveldamist.

Et olemine väga masendavaks ei muutuks, mängisime natuke turiste ning käisime ära Cape Peninsula’l – see on see poolsaar, mis Kaplinnast alla merre välja ulatub. Tuli välja, et peale meie mängisid seal turiste mitmed bussi- ja autotäied inimesi, kes siis ulguvat tuult trotsides kõikvõimalike objektidega pildi jaoks poseerisid. Ah, mis ma hädaldan, maastikul polnud tegelikult ju viga.

See oli muidugi ühepäevane üritus ning mõtete eemalerebimiseks Angola viisalt päris ei piisanud. Oli vaja midagi enamat. Ja nii sündis mõte teha korralik, mitmepäevane tiir Kaplinnast vaat et legendaarsemaski Karoos – selle tohutusuure (umbes kümme korda Eestist suurema) poolkõrbe järgi on nimetatud näiteks Metzeleri rehvimudel. Olime näinud pilte Karoost ja kuulnud, et see on midagi Austraalia-laadset, kus võid sõita sadu kilomeetreid ilma teist sõidukit nägemata ning kus tähed on öötaevas eriti kirkad. Ning selle lõunaserva ääristavad sajad veiniistandused. Plaan oli küps minna kõigepealt tutvuda nendesamuste veiniistanduste ja juurdekäiva maaeluidülliga, ja siis vaadata, mis edasi.

Klein-Karoo ehk Väike-Karoo, nagu seda veiniistanduste ala nimetatakse, pakkus Kaplinna melust tõelist vaheldust, ja nagu Kaplinna puhul, oli siingi mööda looklevat teed orgudes ringi sõites raske uskuda, et tegemist on Aafrikaga. Veinimõisad ning otsekui mõnest vesternist pärit teemajad, pubid olid kõike muud. Ja vein! Pole midagi mõnusamat kui pika päeva lõpus avada üks pudel kohalikku märjukest ning mõelda, et vaatamata igasugu jamadele ja ebakindlustele ja teadmatustele pole elul ju viga.

Olime aina orus sõitnud, kuid nüüd otsustasime tõusta Swarbergi kurule ja näha, mis on selle taga. Tegemist oli tõeliselt võimsa kuruga ja nagu keegi ütles, muutus vaade iga mõnesaja meetri tagant. Väärt elamus! Kui kuru pealt laskusime, olime otsapidi jõudnud Suur-Karoo’sse, tõeliselt kütkestavasse maastikku…