Swartbergi kuru ületatud, algas Suur Karoo, ja tõepoolest, see on Karoo suure algustähega. Avar, lai, tühi, üksildane, võimas… Ei ühtegi inimest, ei ühtegi autot. Vaid mõni harv lambakasvatustalu siin-seal horisondile kerkimas ning uhkelt, aga väsinult krigisev tiivikuga veepump laisalt ringe tegemas. Siin võiks mõnda aega lausa elada, et lasta mõtetel settida, selgineda ning et hing rahuneks.

Tegime Suures Karoos küllaltki korraliku tiiru, erilisi sihte seadmata – valisime suvalise raja ja lihtsalt sõitsime, kiirustamata, võttes endasse kõike, mida teekonnal oli parasjagu pakkuda, ja nii sadu kilomeetreid valdavalt kruusateed. Iga kurvi, nurga tagant avanes erinev vaade – kord hommikuses uduvines mäed, kord unistav-unustav kõrbemaastik, kord kuumav kaljuvaherada. Nagu aeg oleks peatunud, ja eks ta tegelikult oligi, sest meie jaoks oli täiesti ükskõik, kas oli hommik või õhtu. Lihtsalt kulgesime.

Õhtuks suutsime alati leida mõne kämpingu (kahjuks on Lõuna-Aafrikas kõigi teede ääres traataed, mille mõttest ei olegi päris hästi aru saanud, et kas on kiivalt endalt hoitav eramaa või on oht, et metsloomad teele jooksevad) ning selges, karges taevas süttivate tähtede all avada järjekordse pudeli kohalikku veini. Ma ütlen, siin võiks mõnda aega lausa elada…

Kruusarajad Karoos on muidugi veidi salakavalad – enamasti saab kulgeda neil stabiilselt ja sujuvalt 120 km/h nii et suur tolmurada järgi, küll aga sellisel kiirusel muutuvad ohtlikuks väikesed vaod tees, mida tihti ei märka. Loomulikult suutsime ühest sellisest täiskiirusel läbi panna, nii et rattad tulid maast lahti ja hääl oli selline, justkui tsikkel oleks tahtnud pooleks murduda. Esmainspektsioonil tundus kõik okei ja kiitsime Gessut, et ta endiselt veel ühes tükis püsis, aga veidi enne pärapõrgus asuvasse Sutherlandi jõudmist avastasime, et tagaamordi alumine kinnituspolt on kuidagi imelikus asendis, nagu oleks mutter järele andnud ja lahti logisenud. Keerasime kinni ja vurasime pisut murelikult edasi – pikalt sedasi lahtise poldiga sõites võivad amordis tekkida pinged ja see ei ole hea.

Igal juhul Sutherlandis, mis on üks väga väike linn, otsisime üles remonditöökoja, et polt välja võtta ning tema seisu lähemalt uurida – kahtlustasime, et ta võis olla väändunud. Kuid ei – polt oli suisa kaheks tükiks – ime, et ta meid siiani välja vedas. Pidime uue panema. Amordi alumise kinnituse hark oli seetõttu ka natuke väändunud, mille enam-vähem tagasi sirgeks väänasime ja see ilmselt vähendas ühtlasi ka tema tugevust, nii et nüüd hoiame hinge kinni, et sellest lähitulevikus mingit suuremat jama ei sünni – murdunud alumine amordikinnitus võib sõidupealt väga suured kahjustused kaasa tuua, kui kogu laadungi all tsikkel lihtsalt kollapseerub. Kuna meie amordid on ju teatavasti mingi müstilise needuse all ja meil pole hetkel kaugeltki piisavalt raha, et kahtlane amort kuskile LAV-i või Euroopasse parandusse saata, siis on kõik võimalik.

Samuti andis küljejalg mõni hetk hiljem otsad, nii et vedrud lendasid laiali. Saime ka selle kokku tagasi keevitatud. Ei tea kas nüüd on mingi pisividinate lagunemise hooaeg lõpuks kätte jõudnud? 225 000 kilomeetrit on muidugi juba odomeetri näidule kogunenud, millest dominantne enamus on läbi sõidetud üliraske laadungiga rasketes teeoludes raskepoolsema käega juhi poolt kolmanda maailma kuumuse, saastatud õhu, madalakvaliteediliste õlide ja kütusega, ehk kombinatsioon, mida 99.9% sellelaadsetest mootorratastest ei koge, nii et pole kedagi süüdistada peale iseenda ja tuleb pöidlad pihus hoida, et mõnda aega meie vapper Gessu meid veel edasi viib.