Karoo kõrbel on veel üks pärl pakkuda – Sutherlandi külje all asuv observatoorium.

Täpsemini SAAO (South African Astronomical Observatory) ehk Lõuna-Aafrika Astronoomiline Observatoorium, mis on suurim kosmosevaatluse keskus tervel kontinendil. Loomulikult oli meil kui astronoomiahuvilistel see Karoosse mineku üks tagamõtteid. Kuigi sedalaadi asutused ei ole oma olemuselt tüüpilised turistikohad, vaid on puhtalt teadusele orienteeritud, saavad huvilised siiski koos giidiga neisse ka “sisse” vaadata.

Lisaks eri mõõdus teleskoopidele on neil seal välja pandud ka väike näitus tutvustamaks spektromeetri kui ühe peamise kosmoseuuringute seadme tööpõhimõtteid, muid huvitavaid pisividinaid-mudeleid ja loomulikult hulk peadpööritavaid fotosid kaugetest Aegruumi piirkondadest.

Nägime ära 2004. aastani Lõuna-Aafrika suurimaks olnud Radcliffe’i teleskoobi selle 1,9-meetrise peapeegliga (võrdluseks – Tõravere peamise teleskoobi peegli läbimõõt on 1,5 meetrit, ehk ei jää just väga palju alla).

Siis veel päevasel ajal lahtise “luugiga” BiSON (Birmingham Solar Oscillations Network), mis uurib hoopiski meile lähimat tähte – Päikest ning on kaugjuhitud Inglismaalt, ehk keegi selle teleskoobi juures otseselt ei istu ja ei “juhi mängu”, vaid käsud saadakse ning andmed saadetakse reaalajas otse Inglismaale. Niipalju siis kosmosevaatluse romantilisest kujutelmast, et astronoomide töö seisneb tähtede vaatamises läbi pikksilma – see on ikka väga kauge minevik. Tänapäeval jooksevad teleskoobist saadud andmed arvutisse, kus tehakse arutul hulgal tehteid, töötlusi ning nende põhjal joonistub arvuti kuvaril välja pilt, kui sedagi. Enam ei vaadata mitte tähti, vaid nende kvantifitseeritavaid omadusi.

Saime oma silmaga ära näha ka SALT-i (South African Large Telescope) ehk Lõuna Aafrika suure teleskoobi. See on oma ligi 11-meetrise diameetriga mosaiikpeegliga ning koos peenhäälestuste, adaptiivse optikaga ja kalibratsioonidega üks viimase sõna monstrumteleskoop. Ühtlasi on SALT üksikteleskoobina suurim tervel lõunapoolkeral. Kärab detailsemalt vaadelda ka Universumi kaugemaid ja vanemaid piirkondi, nagu seda on kvasarid.

Eks neid erisugusi uurimisseadmeid, päikesesüsteemiväliseid planeete otsivaid robot-teleskoope, seismoloogiaaparaate jms on seal küllaga ja ega kõike ei jõuakski seal päevaga läbi vaadata.

Tipphetk oli kõige lõpuks iseseisvalt ja vabalt tiirelda kogu kompleksi peal ringi, uudistada-pildistada neid uhkeid kupleid, mõelda kuivõrd olematult väike osa me Metagalaktikast oleme nii ruumi kui aja mõõtmetes ning lasta neil sügavatel kosmoseteemalistel mõtetel vabalt peas ringleda.

Sutherlandi külas endas ööbisime ühes kämpingus, kus omanikul oli uhke 11-tolline peegelteleskoop, läbi mille saime oma silmaga vaadata Lõunataeva ühte sümbolit – Lõunaristi, mida meie põhjapooleral ei näe. Veel Lõunaristi värvilist “ehtekarpi” (jewel box’i); vaid lõunapoolkeralt nähtavaid Linnutee ümber tiirlevaid Magalhãesi pilvi (mis on tegelikult galaktikad); madalal horisondis oleva, läbi meile elutähtsa paksu atmosfäärikihi tõttu “vibreerivat” Siiriuse tähevalgust, mille peale Kariina oskas öelda vaid “ohsa poiss!”; Saturni koos oma uhkete rõngaste ja kuudega ning loomulikult meie enda Kuud suure tähega. See on sürr vaatepilt läbi sellise teleskoobi – meie planeedi “gravitatsioonilõksus” olev eredalt valgustatud kaaslane – suisa raske on seda tunnet sõnadesse panna, kui näed detailselt kogu selle taevakeha miljoneid aastaid meteooriitide ja päikesekiirguse poolt töödeldud pinda ning samal ajal kontrastset eraldusjoont kosmilise tühjuse vahel. Tihemik keset vaakumit, justkui meie peegelpilt. Kuult tuli piisavalt valgust, et sain ka käes hoitud kaameraga läbi okulaari mõned klõpsud ukest meteoriidikraatritega täkitud kuupinnast.