Õnneks ei saanud mäed Tadžikistaniga läbi, vaid neid jagus ka Kõrgõzstani – seal asuvad Tjan-Šani mäed. Nii kõrged need seal muidugi ei olnud, aga siiski pakkusid nad rohkelt silmailu ja sõidumõnu.

Tadžikistanist tulles tegime esimese pikema peatuse Oši linnas, mis on Kõrgõzstani suuruselt teine linn pärast pealinna, milleks on Biškek. Pärast nädalat või paari mägedes oli äkitselt taas palav, ning tavapäraselt kaootiline liiklus tundus väsitav. Veel enne, kui leidsime oma külalistemaja, jõudsin maha pidada mitte just kõige sõbralikuma sõnavahetuse kohaliku autojuhiga, kes mind üsna agressiivselt vastassuunavööndisse üritas trügida. Hea meelega oleks linnast lihtsalt läbi põrutanud, kui meil ei oleks olnud plaanis seal tsiklitele hooldus teha ning Gessu ülimalt kulunud rehv ära vahetada.

Suhteliselt nadi meeleolu võimendas seegi, et külalistemaja perenaisel oli käisest võtta mitmeid pikantseid lugusid sellest, kuidas kohalikud ametivõimud turiste haneks armastavad tõmmata, viies neid väljamõeldud seaduserikkumiste heastamiseks “ekskursioonidele” mööda linna sularahaautomaate, ja nii edasi (sellest, et liikluspolitseinikud on ainult omakasu peal väljas, olime kuulnud niisamagi). Ise asi, kui palju neis lugudes tõtt oli, kuid veidi paranoiliseks muutsid need meid ikka.

Ühesõnaga, peatusime Ošis ainult nii pikalt kui vaja, enne kui põrutasime “maale”, ehk linnast välja, mägedesse. Kui pärast üsna pikka sõidupäeva end taaskord keset metsikut loodust koduseks seadsime, mõtlesin sellele, kui vingeid telkimiskohti meil on selle reisi jooksul ikka olnud. Eks sekka oli seni sattunud ka paar hädapärast varianti (kõige paremini passib sellesse kategooriasse meie esimene öö Gruusias, Batumi lähistel, kui pimeduses ja rampväsinutena panime telgi püsti prügihunniku kõrvale), kuid valdav osa oli ikka kõiki kahtteist punkti väärt. Ka see koht oli suurepärane. Olime tsiklitega saanud päris kõrge künka otsa, mida ümbritsesid igast ilmakaarest majesteetlikud mäed. Kui harvad tuulepuhangud välja arvata, valitses täielik vaikus.

Nagu sissejuhatuses öeldud, pakkusid Tjan-Šani mäed Kõrgõztanis rohkelt silmailu – erinevatest kohtadest avanes üsna eriilmelisi vaateid:

Mägede vahele jääb Issõkuli (Issyk Kul) järv. Tegemist on mahult kümnenda järvega maailmas, ning pärast Kaspia merd suuruselt teise soolase veega järvega maailmas. Soolasisalduse tõttu ei külmu järv talveti, ja nii tähendabki Issyk Kul “sooja järve”.

Järv pakkus nii efektseid vaateid (olles ümbritsetud lumiste mäetippudega) kui ka ujumisvõimalusi – vaatamata sellele, et selle kõrgus merepinnast on tervelt 1600 meetrit, oli vesi üsna soe. Veetsime järve ääres kaks ööd, kuid teisel hommikul liikuma asudes ei tahtnud Suzuki käima minna. St viieks sekundiks läks, ja siis suri välja. Pärast pooletunnist nikerdamist õnnestus siiski liikuma saada, ehkki üsnagi rahutuks tegeva tõdemusega, et kuhugi kadunud kompressioon võib tähendada seda, et ühel päeval Suzuki enam ei käivitu. Püüdes sellele mitte liialt mõelda (ütleme ausalt – see oli võimatu), võtsime suuna Kasahstani piirile.