Kuna oli oht, et Suzuki pärast pikemat (näiteks üleöö) seismist enam ei käivitu, siis otsustasime ilma pikemate vahepeatusteta sõita Kasahstani endisesse pealinna, milleks on Almatõ – endise nimega Alma-Ata.

Kuna Kasahstani üks väheseid vaatamisväärsusi, Šarõni (Sharyn) jõe kanjon, jäi suhteliselt tee peale, siis tegime selle juurde väikese põike. Hea meelega oleks seal küll pikemalt ringi vaadanud – erinevate vaatekohtade juurde on seal minemas palju jalgsiradu – kuid see oleks tähendanud pikemat jalutuskäiku, ning ausalt öeldes ei olnud eriti tuju ka.

Sealt põrutasime otsejoones Almatõsse, kus sai üsna peagi selgeks, miks paljud on seda linna nimetanud mootorrattavaenulikuks – ilmnes, et ühel olulisemal tuiksoonel, Al Farabi tänaval, on mootorrattaga liiklemine keelatud – märk selle kohta oli igal pealesõidul, nii et see ei saa kellelgi jääda märkamatuks. Siiski otsustasime seda ignoreerida, sest muidu oleks meie välja valitud hostelisse olnud pea võimatu jõuda.

Veetsime Almatõs pea nädala. Vahelduseks oli päris mõnus olla linnas, mis on ka meie standardite järgi linn, mitte laiali valgunud küla. Sai sushit ja päris kohvi, ja hästi varustatud supermarketis sai ka käia. Pärast pikka aega mägedes ja kõrbes oli see kui sõõm värsket õhku. Tore oli kokku saada kunagiste vahetustudengitega, kellega ma maaülikoolis töötades olin mõned aastad tagasi tuttavaks saanud – koos käisime ära nii maailma kõrgeima liuvälja juures, mis asub Almatõ külje all asuvates mägedes, kui proovisime elus esimest korda ära hobuseliha. Sellised kohtumised panevad ikka ja jälle mõtlema sellele, kuivõrd väikseks on maailm muutunud – vahet pole, kui kaugelt on inimesed pärit, ikka viib elu sind nendega taas kokku.

Almatõs viibimine ei olnud siiski ainult lust ja lillepidu, vaid tuli korda ajada Mongoolia viisad (mis oli imelihtne – suhteliselt räbala välimusega konsulaadis tuli täita ankeet, maksta 58 dollarit, ning kümme minutit hiljem oli viisa passis), ning muidugimõista hakata midagi peale Suzuki probleemiga. Pärast mõningaid telefonikõnesid saime jälile ühele päris korralikult varustatud autotöökojale, kuhu jätsime Suzuki üheks päevaks, et tal saaks kompressiooni ja klapivahed mõõdetud. Järgmisel päeval järgi minnes saime teada, et klapivahedega on kõik korras (kahjuks – sest see oleks olnud lihtne probleem lahendada), kuid kompressioon on umbes 30% tehase normist madalam. Probleemile jälile jõudmiseks oleks pidanud mootorratta praktiliselt lahti võtma, ehk sisuliselt tähendanuks see kapremonti. Otsustasime, et proovime siiski selles seisus edasi sõita, kõrvus kumisemas mehhaaniku sõnad “sellega te kaugele ei jõua”. Kui kaugel on kauge? Kümme, sada, tuhat kilomeetrit? Meil oli mõttes minna Mongooliasse, kuid neid perspektiive arvestades võis see reis sama hästi kui keset Kasahstani lõppeda.

Veeresime töökojast minema. Ehk oli see puhtalt minu paranoia, kuid tundsin, et Suzukil ei ole päris seda jõudu ja minekut nagu muidu. Kilomeetri kaugusel töökojast suri ta ühel tiheda liiklusega ringristmikul äkitselt lihtsalt välja. Mu käed värisesid ja vist isegi pisar tikkus silma. Ma ei tahtnud, et see reis sellel ringristmikul lõpeks… Mitu katset hiljem läks ta siiski jälle käima, ja me põrutasime mööda keelatud Al Farabi tänavat tagasi hosteli suunas. Tundsin, et pea käib kergelt ringi, ja õhku on vähe – nagu oleks hinge kinni hoidnud, et ta taas välja ei sureks.