Kui tsikkel sai lõpuks kokku, oli siht üks – Nairobist minema. Ükskõik, mis suunas, kuid peaasi, et kiiresti ja kaugele. Kohapeal olemisest oli saanud küll ja küll.

Istusime tsikli selga ja põrutasime lääne suunas, sihiks Uganda. Kuid kuna me polnud Kenyas veel suurt midagi näinud, siis otsustasime enne piiri ületamist läbi põigata Baringo järve äärest, mis on tuntud selle poolest, et seal on palju jõehobusid.

Baringo järv asub põhjapoolkeral, mis on isenesest vähetähtis asjaolu – eriti kui vaadata asja Eestist, kuid kuna Nairobi asub lõunapoolkeral, siis tuli meil taas ületada ekvaatorit ning teha kohustuslik pilt. Hakuna matata!

Baringo järv oli ilus, kontrasteerudes Kenya muidu kuiva maastikuga, kuid keda ei õnnestunud näha, olid jõehobud. Päev otsa olid nad vees, ja kui nad öösel järve kaldale rohtu sööma tulid, oli pime. Kuid nende agressiivsed möirged kajasid läbi terve öö, laskmata meil magada. Jõehobudega on nii, et neid peetakse Aafrika kõige agressiivsemateks imetajateks – kõige enam loomade poolt põhjustatud surmasid on just nende tõttu, nii et targem on neile jalgu mitte jääda.

Heli samast kohast:

[audio:Baringo_j2rve22rest.mp3|titles=Hommikune linnulaul ja mesilaste sumin Baringo järve ääres]

Järgmisel päeval kihutasime otsejoones Uganda piiri suunas. Mõned pildid teele jäänud maastikest:

Enne piiriületust sõime teeäärses söögikohas kõhud täis, roaks kohalik mageveekala tilapia praetud kujul, kõrvale friikartulid.

Piiriületus kulges ilma igasuguste probleemideta. Piiriametnikud olid sõbralikud ja efektiivsed, nii et tunnikesega olid formaalsused nii Kenya kui Uganda poole peal aetud. Uganda viisa saime piirilt, hinnaks päris krõbedad 50 USD inimese kohta, ning 20 USD tuli maksta tsikli tollidokumendi tembeldamise eest. Tundus ametlik värk olevat.

Uganda maastik erineb Kenya omast kardinaalselt – kõik on roheline, ning kus ei ole dzhungel, seal on istandused. Kuigi Uganda on Kenyast vaesem, on siinsed teed oluliselt paremas seisukorras. Kui mõtlema hakata, olid Kenya teed keskmiselt vist üleüldse ühed viletsamad, mida meil siiani oli õnnestunud näha – ma ei mõtle siinkohal konkreetset maastikusõitu nagu Turkana järve äärsed rajad, vaid ikka peateid. Uganda piiri äärde jõudmine oli paras slaalom löökaukude vahel.

Kuid Kenyast me minema saime, ning sel puhul avasime pudeli Lõuna-Aafrika veini.

Ah, mis seal ikka, ei olnud sel Kenyal tegelikult häda midagi. Eks ta üks jõuka turisti maa ole (üheks põhiatraktsiooniks olevasse Masai Mara rahvusparki maksab sissepääs 60 USD päevas), kuid inimesed jätsid meile väga sõbraliku mulje.

Uganda pealinna Kampala kesklinna jätsime pöörase liikluse, kohutavate ummikute ning eelseisvate presidendivalimiste tõttu oma trajektoorist välja, nii et meie ainsaks sealseks vaatamisväärsuseks jäi kämpingu täissöödetud siga:

Siis asusime taas lõunasse liikuma, ja jälle tuli teha kohustuslik peatus:

Õhtu hakul veeresime läbi ühest kuulsamast rahvuspargist Ugandas, kus õnnestus märgata mõnd sarvilist looma ning isegi ühe elevandi taguotsa. Hea meelega oleks ka esiotsa vaadanud, kuid 30 USD/nägu pargi külastamise eest ei tundunud eriti ahvatlev – pärast korralikku väljaminekut Nairobi remondilaagri näol oleme otsustanud igasugustele kuulsatele ja kallitele loodusparkidele “ei” öelda – ehk õnnestub mõnd looma ka ilma sissepääsutasusid maksmata näha.

Mõtlesime proovida maastikuradu pargi ääres, kuid peale ühe kiiresti võssa putkanud tüügassea ja niisama kõrgest heinast kiikava piisoni ei näinud kedagi. Savann on ju nagu heinamaa ja heina sees on nähtavus mõni meeter – pole ime, et safarituristidele on ehitatud eraldi kõrged avatud katusega 4×4 maasturid. Meie asendasime seda sellega, et seisime niisama tsikli peal püsti. Tõtt-öelda on niimoodi, kaitsva karbita, päris hirmuäratav seal üksi võsavahel mootorrattaga ukerdada – kunagi ei tea, kas sealtsamast meeter eemal olevast tihedast puhmast kargab välja end ohustatuna tundev elevant või mänguhoos varitsev lõvikari 🙂 Niisiis katsusime rohkem liikvel olla ja mitte liiga kaua ühe koha peal passida.

Savannis hakkas pimenema ning oli tarvis leida turvaline öömaja. Teele jäänud külas juhatas üks lahke mees meid Kingfisheri nimelisse hotelli. Tee sinna tundus täitsa ulmeline – ligadi-logadi küladega agraarmaastikku läbiv kitsas maastikurada andis aimu, et ees on ootamas mingi täielik peldik, mida enamus külades olevaid hotelle oli. Kohale jõudes jäid meil aga mõlemal suud ammuli, sest mäeservale oli püsti pandud vist viie tärni vääriline kuurort – maitsekas, puhas, korras, vaikne, ülisõbralik teenindus, türkiissinised basseinid ja afrostiilis hütid. Ei tea kas eksklusiivsed kohad ongi siin kõik nii eraldatud ja kättesaamatutesse kohtadesse ehitatud? Mõtlesime, et seal ööbimiseks peaksime sinna küll kogu oma olemasoleva raha jätma, kuid ei, 20 USD eest saime oma telgi nende murule püsti panna ja nautida päikeseloojanguvärvides miljonivaateid all laiuvale rahvuspargile. Igatahes tundus see koht atmosfäärilt olevat üks väheseid kuurorte, kuhu vist läheks isegi paketituristina hea meelega aega surnuks lööma 🙂

Sealt edasi kulgesime juba veidi lõõgastunumas rütmis – olime Nairobist juba piisavalt kaugele jõudnud 😉 Või oli asi hoopis selles, et kulgesime vaheldusrikkust pakkuval künklikul maastikul, mida ilmestasid kord teeistandused, kord väikesed hütid, inimesed omi asju ajamas.

Helilõik Uganda muusikast, mis väiksest kõrtsist tänavale kostis:

[audio:Bunyonyi_j2rve_resto.mp3|titles=Uganda muusika restorani väiksest raadiost tänavale kostumas]

Ühes kohas peatudes tormas meie juurde kari poisse, kes fotokat nähes kohe “No-no-no!” kisama pistsid, kuid kuidagi juhtus nii, et lõpuks tahtsid kõik pildi jaoks poseerida, põhitähelepanu nende “jalgpallil”, mis ei olnud muud kui suur lõngakera – kui tahta, siis saab kõike! Ka vaeses riigis nagu Uganda tundusid inimesed enamasti õnnelikud olevat.