Kui tsikkel sai lõpuks kokku, oli siht üks – Nairobist minema. Ükskõik, mis suunas, kuid peaasi, et kiiresti ja kaugele. Kohapeal olemisest oli saanud küll ja küll.
Sildiarhiiv: kenya
Teadaanded Nairobberyst
Nairobit tuntakse ka Nairobbery nime all, sest igavesti kuritegelik linn pidavat olema – nii mõnigi rändur on siin bussiga sõites suuremast või väiksemast rahapatakast ilma jäänud, ja noh, kogu aeg juhtub midagi. Seepärast ei ole ka olnud erilist isu eriti ringi vaadata (ega ausalt öeldes siin neid vaatamisväärsusi eriti polegi), mis sest et ajaga midagi tarka teha pole.
Loe edasi Teadaanded Nairobberyst
Helistage nädala pärast uuesti
Imelik mõelda, et oleme Nairobis olnud juba kuu aega. Nii kui ühel varahommikul siia overlanderite kämpingusse saabusime, pole me liikuma pääsenud. Tõsi küll, on olemas hulga viletsamaid kohti, kus tehniliste tõrgete tekitatud aega parajaks teha – siin on lausa tasuta wifi (kui on elekter), puhtad dushiruumid (mis sest, et neid on nii vähe ja rahvast nii palju, et hommikuti tuleb seista sabas) ning köögi kasutamise võimalus (pliit, külmkapp ning potid-pannid). Kuid ammu on käes aeg, kus piiramatu internet ei too enam sädet silmisse, kus kõikvõimalik pesu on korduvalt pestud ning kus võimalus hommikusöögiks mune peekoniga praadida ja kõrvale musta leiba(!) haugata tundub absoluutselt ebahuvitav. Oleks nagu aeg edasi liikuda, aga…
1/2
Kuna meie varasemad kogemused kohalike “amordispetsialistidega” ei ole olnud just roosilised (isegi kui tegemist on olnud väidetavalt parimate tegijatega Argentinas või valmistaja ametlike esindajatega Colombias), otsustasime seekord minna kindla peale välja ning saata amordi ülevaatamiseks ning putitamiseks valmistajale. Niipalju oleme tänaseks targemad, et asja usaldamine asjatundjate kätte on lõppkokkuvõttes odavam kui käkerdatud amordiga kuskil jälle tee peale jäämine.
Uskumatu (III osa)
Loiyangalani on selles mõttes üks igavesti lahe koht, et seal elab tervelt neli eri hõimu – turkanad, samburud, rendilled ja el-molod, moodustades värvikireva kompoti. Tegime enne tee jätkamist külapeal hommikuse jalutuskäigu, et kõiki neid värve ja ehteid jäädvustada – vaevalt, et kusagil enam palju vingemaks saab minna.
Uskumatu (I osa)
Piiriületus Etioopiast Kenyasse oli täiesti mittetraditsiooniline – ei mingeid piirdeaedu, tõkkepuid ega kontrollpunkte – lihtsalt üks liivarada kesk kuivetunud ilmega maastikku viimas ühest riigist teise. Kui poleks GPS-i, siis oleks olnud täiesti võimatu öelda, millal lõpes Etioopia ja algas Kenya. Etioopia väljumistemplid saime viimase piiri lähedusse jääva küla, Omorate politseijaoskonnast – kusjuures vale kuupäevaga, sest politseinik ei teadnud, mis kuupäev täpselt oli, ning meiegi polnud päris kindlad. Kenya sisenemistemplid pidid jääma ootama meie jõudmist Nairobisse, seniks jäi meie legaalset sisenemist kinnitama vaid märge esimese teele jäänud Kenya politseijaoskonna, Ilereti logiraamatus. Varasemaid sissekandeid uskudes ei olnud sel teel juba nädalaid ühtegi välismaalast nähtud, ning kord ilmuvad, kord liiva sisse kaduvad rattajäljed andsid alust arvata, et ega see tee eriti kedagi ei näe.