Loiyangalani on selles mõttes üks igavesti lahe koht, et seal elab tervelt neli eri hõimu – turkanad, samburud, rendilled ja el-molod, moodustades värvikireva kompoti. Tegime enne tee jätkamist külapeal hommikuse jalutuskäigu, et kõiki neid värve ja ehteid jäädvustada – vaevalt, et kusagil enam palju vingemaks saab minna.

Kuid varsti hakkas päike väga kõrgele tõusma – nagu ekvaatori läheduses ikka – ning valgus ei olnud enam päris see. Sättisime end taas teele, sihiks paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Maralal. Viletsat teed pidi veel mõnekümne kilomeetri jagu olema, siis pidi oluliselt paremaks minema. No need esimesed paarkümmend kilomeetrit, mis kulgesid suures osas Turkana järve kaldal, olid päris rasked, kuid premeerisid meid kenade vaadetega.

Siis, kunagi, läkski tee paremaks – kivid asendusid liivaga, mis oli kohati väga pehme, kohati jälle vägagi sõidetav. Suuri kiirusi ei saanud muidugi arendada, sest üleminek kõvalt pehmele võis toimuda sekundilise “etteteatamisega”. Selle võrra olime juba targemad, nii et kulgesime tasa ja targu – eelmise kahe sõidupäevaga kogutud 16 ümberkäimist pidanuks ju olema täiesti piisav.

Sel teekonnal olime mitmel korral jõudnud veendumusele, et ilma igasuguse kahtluseta on tegemist tehniliselt kõige keerukama rajaga, mida me eales ette oleme võtnud – kõik see sügav, pehme liiv, lahtine kruus, sügavad rööpad, veerevad laavakivid, tugevad tuuleiilid… Muidugi oli meie tsikkel näinud raskeid olusid Boliivia asustamata edelaosas, Brasiilia mudast libedatel dzhungliteedel, Austraalia treppisõidetud väljadel, Laose jõeületustel, Himaalajate lumistel nõlvadel, kuid see oli ikkagi midagi enneolematut, ja pealegi kestis sadu kilomeetreid ilma hingetõmbepausideta. Väljakannatamatu kuumus lisaks. Hyperpro amordid tegid suurepärast tööd, mis selliseid olusid arvestades on väärt hinnet “5+” enamgi veel. Tegelikult lausa uskumatu, et üks amort kogu meie kaalu juures sellistele piitsutustele vastu peab, ja absoluutselt ilma higistamata.

Just siis kui selliseid mõtteid mõlgutasin, hakkas tee mäkke ronima, koosnedes jäigalt maa sees olevatest järsuservalistest kiviplaatidest ja niisama mürakatest, mis tegid liikumise väga vaevaliseks ja piinarikkaks. Pärast üht pikemat tõusu jäime puu varjus seisma, et veidi hinge tõmmata, kui märkasin umbkaudu tagaamordi all liivas paart tilka. Esialgu mõtlesin, et vesi (sest meie veekanister kippus korgi vahelt veidi lekkima), kuid siis vaatasin istme alla. Justkui ämbritäis külma vett oleks olnud pähe valatud – see ei olnud mitte vesi, vaid õli, ja see õli tuli loomulikult amordist. Meie amordineeduse jätk?

Üritasime istet maha võtta, et näha, mis amordiga täpsemalt toimub, kuid kummalisel kombel ei tahtnud see mitte kuidagi lahti tulla. Pidi jõuga kiskuma, mille järel tabas meid veelgi karmim tõehetk – tsikli tagaraam oli amordi kinnituskohast võimsalt mõranenud ning selle käigus amordi välist õlireservuaari kinni hoidvat polti kahjustanud. Sealt siis lekkiski. Et siis mitte amordi viga, vaid seekord oli see tagaraam, mis pingele vastu ei pidanud. Väike lohutus küll, kuid üldseis oli vilets. Väga vilets. Lekkiva amordiga oleks ju veel sõita saanud, kuid strateegilisest kohast mõranenud raam võinuks tähendada esiteks amordi veelgi suuremat kahjustumist ning vähe järsem põrutus (mis neis oludes olnuks täiesti vältimatu) oleks võinud amordi läbi istme teadagi kuhu põrutada.

Ühesõnaga olime jäänud teele. Sealjuures teele, kus olime kolme päeva jooksul näinud vaid üht autot. Tõenäosus, et keegi meist veel samal päeval mööda oleks sattunud sõitma, oli nullilähedane, ja meil oli alles vaid kaks liitrit vett, mida päikese intensiivsust arvestades ei oleks jätkunud kuigi kauaks. Järgmise hommikuni ehk.

Oli vaja kiiresti tegutseda, otsida muud väljapääsu, sest möödasõitjatele ei saanud lootma jääda – võib-olla ta saabunuks kolme päeva pärast, või nelja, või viie… Ilma veeta oleksime selleks ajaks vast juba raisakotkaste menüüs.

Otsisime ilma pikemalt mõtlemata välja satelliittelefoni ja katsusime sõprade abiga kindlaks teha aidata võivaid telefoninumbreid Kenyas. Eesti aukonsuli number oli meil targu varem välja uuritud ja kirja pandud. Proovisime ka helistada, kuid tulutult – ehkki oli tööaeg, ei vastanud keegi. Mine sa tea, äkki oli puhkusel – konsul ju ka inimene. Muidu oleks temalt ehk lähima politseijaoskonna numbrit küsinud või midagi.

Järgmisena tundus mõistlik olevat helistada mehele, kes peab Nairobis ränduritele mõeldud kämpingut ja töökoda. Tema kaudu saime mõned kontaktid, kes asusid uurima võimalusi meile Maralalist mõni rekka järgi saata.

Seni, kuni nad uurisid, kuulsime kurvi tagant põrinat, ja varsti peatus meie juures väike motikas, kaks meest seljas – see oli justkui Jumala kingitus! Esialgu pakkusid nad, et me võiks ikka üritada viga ajutiselt parandada, et aeglaselt-aeglaselt järgmise külani sõita. Juba otsiti välja mõned traadid ja metallvardad, et asuda raami tugevdama, kuid kuidagi suutsime neile selgeks teha, et nii ikka ei saa – sellistes teeoludes vähemalt mitte.

Siis tuli ühel meelde, et tal on ju järgmises külas onupoeg, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on Land Rover. See kõlas juba nagu midagi lahenduse poole. Kuna mobiililevi seal loomulikult polnud, siis sai sellele onupojale helistamiseks kasutatud meie satelliittelefoni, ja peagi oligi diil, et mees tuleb meile autoga järgi ja viib lähimasse külla ära. Järeletulemise eest esialgu küsitud 10 000 shillingit kauplesime 7 000 peale – tuhat krooni, ei ole just odav ühe 25-kilomeetrise otsa eest, aga kui oled hädas ja muud valikut pole, siis…

Motikamehed sõitsid minema ja jätsid meid autot ootama. Möödus tund. Möödus kaks. Päike loojus. Tähed ilmusid taevasse. Kui läks kottpimedaks, arutlesime selle üle, kas on võimalik, et keegi meile järele ei tule. Ei, mõtlesime, küllap ikka tullakse. See võib olla ju elu ja surma küsimus. Omaenda arutluskäigust lohutust saanud, üritasime ette kujutada, kuidas oleks sealsamas telkida. Siis kostis eemalt lõrinaga segatud haukumist. Koer see olla ei saanud – esiteks ei ela siin kedagi, teiseks see lihtsalt ei kõlanud koera moodi. Hüäänid? Shaakalid? Metskoerad? Pole õrna aimugi, mis häält nad teevad. Igaks juhuks otsisime välja noad ning olime valmis lähima puu otsa putket panema.

Vaatasime ärevuses ringi. Oli täiesti pime, kuid pealambivalguses nägime mõnikümmend meetrit eemal võsa vahel helkimas ja meid pingsalt jälgimas üht silmapaari. Päris hirmus.

Kaua ei pidanud me adrenaliini taluma – varsti hakkasid paistma autotuled ning kui pikisimi oodatud kastiauto meieni jõudis, oli silmapaar põõsastest kadunud.

Suure pingutuse tulemusel sai tsikkel tõstetud auto kasti ja kulgemine järgmisesse külla, Baragoisse, võis alata. Justnimelt kulgemine, sest sõiduks seda nimetada oleks ilmselge liialdus. Pimeduse ja autotulede mängus nägi tee välja kui tõeline kuumaastik (ausaltöelda ei ole ma Kuu maastikku ealeski nii rõhutatult konarlikuna ette kujutanud), nii et auto rappus ja meie koos temaga. Meie autojuhiks oli Daniel, kes õpib preestriks ning kelle muusikavalik (kõik Mariah Carey’st religioosse räpini) meile varsti pähe kulus.

Baragois kohtusime auto omanikuga, kellega leppisime keeruliste läbirääkimiste tulemusena kokku, et meid viiakse sellesama autoga Nairobisse ära. Keerulised olid nad eelkõige küsitavate summade tõttu, ja kuigi me mõistame täielikult, kuivõrd mõrvarlikud on siinsed teeolud liiklusvahenditele, ei muuda see fakti, et üritus läks kalliks maksma.

Järgmisel päeval, pärast seda kui olime end omaniku tagahoovi püstitatud telgis välja maganud, asusime pikale teekonnale pealinna. Paarsada kilomeetrit enne Nairobit sai meile selgeks, et meie autojuht ei ole kunagi asfaldil sõitnud, ja veel vähem linnas. Võib-olla oli asi pimedusest tingitud segadusest, et kiirteel sõitsime 30 km/h (heakene küll, aeg-ajalt isegi 40 km/h), kogu ülejäänud liiklus meist mööda vihisemas, ning pidevalt juhile meelde tuletades, et ta katsuks ikka püsida vasakus teeservas (Kenyas on vasakpoolne liiklus, mis võsavahel ei ole niivõrd määrav, maanteel aga küll). Kord pääsesime napilt kokkupõrkest vastutuleva autoga, sest selle asemel, et hoida vasakule, tahtis mees paremale minna. Palusime jumalat, et elusana kohale jõuaksime. Linna sisenemine lisas oma kaosega veelgi vürtsi. Kuid kohale me jõudsime, pärast kahtekümmet tundi sõitu jutti. Päike tõusis, ees ootamas pikk ja pinev aeg kogu selle jama lahendamisega…