Piiriületus Etioopiast Kenyasse oli täiesti mittetraditsiooniline – ei mingeid piirdeaedu, tõkkepuid ega kontrollpunkte – lihtsalt üks liivarada kesk kuivetunud ilmega maastikku viimas ühest riigist teise. Kui poleks GPS-i, siis oleks olnud täiesti võimatu öelda, millal lõpes Etioopia ja algas Kenya. Etioopia väljumistemplid saime viimase piiri lähedusse jääva küla, Omorate politseijaoskonnast – kusjuures vale kuupäevaga, sest politseinik ei teadnud, mis kuupäev täpselt oli, ning meiegi polnud päris kindlad. Kenya sisenemistemplid pidid jääma ootama meie jõudmist Nairobisse, seniks jäi meie legaalset sisenemist kinnitama vaid märge esimese teele jäänud Kenya politseijaoskonna, Ilereti logiraamatus. Varasemaid sissekandeid uskudes ei olnud sel teel juba nädalaid ühtegi välismaalast nähtud, ning kord ilmuvad, kord liiva sisse kaduvad rattajäljed andsid alust arvata, et ega see tee eriti kedagi ei näe.

Omoratest piirini on veel kuuekümne kilomeetri ringis, mis möödusid valdavalt liivas sumbates. Enne veel kui piir vaatevälja ilmus, jõudsime mitu korda külili käia ning ühel hoogsamal lennul koguni paagikoti parempoolse küljekoti küljest rebida, nii et ei pidanudki kaua ootama enne kui meie pikk teekond järgmise arvestatava küla, radu mööda umbes 250 kilomeetri kaugusel asuva Loiyangalanini, nö ristitud sai. Küljekoti “eemaldumine” iseenesest on muidugi tühine probleem, kuid jõudmine arusaamisele, kui lihtne on neis rasketes oludes pikali käia või midagi ära lõhkuda – mõned luud või elutähtsad organid tsiklil, samas kui abisaamisvõimalused sel lõigul on nullilähedased – võttis kõhedaks küll. Need vähesed “külad”, mis meile teele jäid, meenutasid rohkem hädapärastest vahenditest kokku klopsitud põgenikelaagreid kui midagi konstruktiivset, nii et katsusime kulgeda pigem ettevaatlikult.

Kenya poolel hajus rada kohati vaevuaimatavaks, kulgedes kuivade okaspõõsaste labürindis. Eriti olematuks muutusid rajad Sibiloi rahvusparki sisenedes – seal oli juba väga kustunud jälgedest näha, et viimane diferentsiaaliluku ja tigukäiguga 4×4 sõiduk (sest muuga sinna ronida eriti ei kannatakski) oli sõitnud mitmeid päevi varem. Jäime korraks seisma, ja juba ilmusid kui eikuskilt välja uudistavad kohalikud.

Kui algul nägime vaeva liivaga, siis mingil hetkel läks rada kiviseks, ja kohe nii kiviseks, et vahetasime kummastuses pilke – see oli midagi uskumatut, täiesti sürreaalset, mida me polnud kunagi näinud. Suured, lahtised, kohati peasuurused kivid, ja meie suur, raske ratas, täis paagi ja kümne lisaliitri veega nendel ei olnud just kõige õnnestunum kombinatsioon, lisaks veel tugev tuul ning kõrvetav päike. Kuhu kurat olime sattunud?

Liikusime edasi vaevalt viiekümne meetri kaupa, sest rohkem korraga edasi liikuda ei jaksanud – ei mina jalgsi ega Margus tsikliga. Juhtraud tegi ebareaalselt järski liigutusi, esiratas hüppas üle tohutusuurte ja samas rataste all rulluvate kivide – need on kõige jubedamad kivid, millel üldse sõita saab – nad on laavakivi moodi kerged ja samas piisavalt ümarad, et ka suured kivid veerevad ja rulluvad rataste all igas asendis ja iga nurga alt – tsikli seljas olles on “põhjatuse”tunne, nagu 10 tüüpi sinu ümber üritaks kaootilise intervalliga sinu jalgu igast suunast alt ära lüüa – järskudel tõusudel muutus edasiliikumine kohati lausa võimatuks – nii ma siis jalutasin ja vajadusel lükkasin. Kuid kividel ei olnud otsa ega äärt. Ühel hetkel ronis Margus tsikli seljast maha, virutas kindad vastu maad, ja teatas hingetusega võideldes, et tema enam ei jaksa. Järgmised tund aega istusime teeäärse põõsa varjus, keetsime makarone ja mõtlesime elu üle järele. Kurat, see liiv oli ikka kui Jumala õnnistus!

Õhtu saabudes oli liiv tagasi. Ohkasime kergendusega, kuid seegi polnud mingi pidu või pühapäevane jalutuskäik. Päike oli vajumas Turkana järve veidi eemal, kui viimaseid jõuvarusid kokku võttes, üleni liivatolmustena jõudsime Koobi Fora uurimisjaama, kus valvur lubas meii telgi püsti lüüa. Naljakas küll, kohal on nimi – Koobi Fora, kuid peale muuseum-uurimisjaama (sest tegemist on looduskaitsealaga), milles elab üks inimene, ei ole seal midagi.

Varsti pärast telgi püstipanekut ilmnes, et Margusel on +38,5 C palavik. Kaasas olevat tarka raamatut lehitsedes sai selgeks, et tegemist on vedelikukaotusega. Mis siis muud, kui jootsin talle suurtes kogustes soolalahust, et higistades ja pingutades kaotatud keemilised elemendid tagasi tasakaalu saada. Uurimisjaama valvur tormas minu küsimuse peale, kas tal oleks meile mingitki söögipoolist pakkuda (sest meil oli pakinuudlitest kõrini), tooma oma viimast karbitäit kanamune, mis ta möödunud nädalal üle Turkana järve paadiga turult toonud oli – ainus siia tulev maastikurada on tehnikale niivõrd mõrvarlik, et parem on paadiga üle järve käia – hoovis roostetavad kaks puruks telgedega Land Rover Defenderit andsid oludest aimu. “Ei tahaks, et te näljastena magama peaksite minema,” ütles ta, keeldudes munade eest raha vastu võtmast. Pärast rasket päeva sellist sooja ja hoolivat suhtumist tunda saada oli tõeline õnnistus.

Jätsime munad siiski hommikuks, sest ees oli pikk ja raske teekond, kuid Marguse palavik ei olnud hommikuks veel läinud, nii et otsustasime päeva kohapeal lihtsalt puhata ja jaksu koguda. Täitsa äge koht oli see Koobi Fora – eemal järves nägime saarekestel krokodille peesitamas, ringi kalpsasid jänesed ja mingid päris suured sarvedega loomad, ning dushiruumis elas nahkhiir.

Valvur informeeris oma igahommikuses raadiosides Ilereti politseijaoskonda meie edukast kohalejõudmisest sellesse Jumalast unustatud kohta, ning tõi meile päevapeale veel kuivatatud kala. Elu oli täitsa nagu lill. Ainult et pikk tee oli veel ees…