Etioopia pealinnas Addis Abebas olime vaid niikaua kui saime organiseeritud Kenya viisad. Ehkki teoorias peaks viisa saama ka piirilt, oli meil kavas ületada piiri kohas, kus ametlikku piiripunkti pole, ehk mitmete värvikirevate hõimude koduks olevas edelaosas.
Addis Abeba oli küll hulga suurem kui seni nähtud Aafrika linnad, ent ootuspäraselt meenutas see rohem ülepaisunud küla või agulit, mis ei inspireerinud eriti pikemalt peatuma. Kenya viisad käes, asusime lõuna poole teele. Linnapiiril tankides sai meile selgeks, et Gessu tagapidur on oma töölepingu üles öelnud, nii et vurasime edasi veidi murelikult vaid esipiduriga. Addisest lahkudes lõime ühtlasi ka selle ekspeditsiooni bensiinikulu rekordi – vaikselt 80-90 km/h kurvisel mägiteel inertsiga ja sujuvate kiirendustega mängides sain 4,2L/100km. Ilmselt kui 70-80km/h vahel hoida, oleks võimalik ka alla 4L/100km saada – pole paha 450 kg, täislaadungis ja 12 aastat vana, suure mootoriga ratta kohta, mis sõidab Etioopia solkkütusel ning mille aerodünaamiline kuju meenutab telliskivi vastu tuult.
Abaya järve lähistel asuv Arba Minch on viimane koht, kus bensiini on võimalik osta tanklast – järgmine tankla on teedmööda umbes tuhande kilomeetri kaugusel – sealt edasi saab kaheldava kvaliteedi, ent kahekordse hinnaga bensiini osta mitteametlikult, kellegi hoovis või kuuris olevast tünnist, kui see tühjaks pole saanud – ehk siis küllaltki ebakindel variant. Niisiis võtsime Arba Minchis paagi ja lisaks veel kümneliitrise kanistri bensiini täis – mine sa tea, kus või millal järgmine võimalus tsikli janu kustutamiseks avaneb. Tavalistes tingimustes võimaldab see sõita üle 800 kilomeetri, kuid meid olid ees ootamas üsna ebatavalised tingimused ning võimalikud planeerimata kõrvalepõiked, nii et tahes-tahtmata pidime mõnes külas “salabensiini” järel nuhkima hakkama, et ikka lõpuni välja vedada.
Tuli välja, et seda saada pole nii lihtne. Ühes külas kulus meil tund aega, et eri majapidamistes alles olnud põhjapealsetest meie kümneliitrine kanister täis saada. Muidugimõista kogunes meile kaasa elama paras hulk külaelanikke.
Mida edasi edela suunas, seda hõredamaks muutus asustus ning seda viletsamaks muutus tee, kuid ilmselgelt olime jõudnud hamerite maale, sest siin-seal vurasime mööda tegelastest, kellel üll vaid kitsenahk ning kaelas erksavärvilised helmed.
Hamerid, keda on kokku veidi üle neljakümne tuhande, on üks Etioopia edelaosa hõimudest. Käisime neid lähemalt kaemas iganädalasel turul Dimekas, kuhu kõik ümberkaudsete külade elanikud kauplema ja ostlema tulevad. Kohapeal viibides tekkis mitmel korral tunne, nagu oleks tulnud karnevalile – hamerite igapäevane riietus ja soengumood on lihtsalt niivõrd värvikad. Näiteks on hameri naiste juuksed punaka muda abil vormitud justkui nöörideks. Kuid ega tugevam sugupool nõrgemale eriti alla ei jää – mehed on vaat et agaramadki ehtekandjad kui naised, ning mängu tulevad nii helmed, suled kui kehamaalingud. Niipalju kui ma aru saan, ei ole suuremal osal aksessuaaridest siiski mingit sotsiaalset ega rituaalset väärtust, vaid need on pigem sellepärast, et nii on ilus. Ja kui aus olla, siis on hamerid täitsa atraktiivsed.
Pilte Dimeka turupäevalt:
Dimekas olles kuulsime siit-sealt, et samal päeval on toimumas hamerite kultuuris tähtsaks peetav tseremoonia, mehekssaamist tähistav “pullijooks”. Loomulikult tahtsime sellest osa saada, nii et otsisime endale giidi ning põrutasime Dimekast kümmekond kilomeetrit välja, kus tseremoonia aset leidma pidi.
Tahaks öelda, et “kui kohale jõudsime, olid mehed juba valmis”, st kostüümid-ehted olid seljas, kuid jällegi tuleb endale meelde tuletada, et see ongi nende igapäevane väljanägemine.
Alustuseks toimus näomaalingute tegemine, millest ei jäänud kõrvale ka meie. Siis tulid kohale naised, kes rohkem ja kes vähem “riietatud”, jalgade küljes kulinad, mis liikudes valjult kolisesid, ning hakkasid pasunaid puhudes ja lauldes mehi provotseerima, et viimased neid vitsaga lööks. Nimelt on hamerite seas levinud uskumus, et armid naise kehal sümboliseerivad naise armastust ja pühendumust mehe vastu – mida suuremad ja sügavamad armid, seda suurem see on. Armide suurus ja rohkus määrab ka selle, kui kõrge on naise staatus kogukonnas, nii et naised lasevad end piitsutada hea meelega. Tunniajase kaootilise pasunapuhumise, laulmise, hüplemise ning vitsahoopide lõpuks on naistel seljad verised ning tuju hea. Väga intensiivne elamus.
Tseremoonia oli küllaltki lärmakas:
[audio:Hameri_naised_armastuse_rituaalis.mp3|titles=Hameri naised tantsimas, laulmas ja mehi neid piitsutama provotseerimas]
Kui piitsutamine läbi ja naised läinud, hakkas jutt – nagu Etioopias ikka – rahale kalduma. Et kui jõukad me ikka olema peame, et selline tsikkel ja selline fotovarustus jne. Et peaksime kogu lõbu eest midagi välja käima. Meil oli giidiga summa eelnevalt kokku lepitud, nii et keeldusime midagi täiendavalt maksmast. Kuidagi pinevaks hakkas muutuma esialgselt sõbraliku ja uudishimulikuna mõjunud atmosfäär, nii et otsustasime, et jätame tseremoonia kulminatsiooni, “pullijooksu”, vahele. Olime oma kultuuridoosi niigi kätte saanud, ja enamgi veel.
Õhtust
Et siis: “Kes lööb, see armastab” Etioopia versioon. Väga huvitav lugemine.
Päris huvitav, kas olite internetis kõvasti kodutööd teinud või teepealt kuulsite, et oskasite sellist hõimu otsima minna?
Võiksite läbi teekonna ka hindadest kirjutada, kui palju kohapeal mis maksab näiteks bensiin, kohalik toit, viisad, giidid jne, huvitav lugeda.
Edu Teile!
Päris karmid armid.
Pildi pealt ei saa täpselt aru, kas need värvilised helmed, mis neil kaelas ripuavd on plastikust? Ilmselt hiina päritolu ja koha peal “kunstiteoseks” tehtud.
Kena veeremist!
kummaline rituaal tõesti. Võiks ju eeldada, et sellistes tingimustes haavad paranevad väga visalt ning lisaks on suur oht mistahes mürgitust saada. Tundub, et see on brutaalsete vahenditega immuunsussüsteemi treening. Shiitidel on ka enese piitsutamise rituaal, kuid ilmselt on see kokkulangevus lihtsalt juhuslik.
Lugedes tundsin teatavat kergendust, kui selgus, et naised on uhked nende armide üle ja lasevad end meeleldi piitsutada. Samas olgem ausad, jõhker vaatepilt sellegi poolest. Muidugi väga vinge, et te sellisele ehedale rituaalile sattusite, tõmban siin paralleele teie Iraani tripiga, selliseid asju tava-turistid ei kohta. Bensiini kättesaadavus sellises piirkonnas suurendab ilmselt oluliselt seikluslikku faktorit ning lisakanister on ilmselt õigustatud.
Selline naistepeksmine ja keegi ei protesteeri!!??
Vahepeal oli vist küsimärgi all, kas saab Aafrikasse või ei?
Vinge et ikka nii läks. Ilma aafrikata oleks ka ütlemata vinge tiir aga koos ……….
Eks kultuurid ja kombed ole erinevad. Isiklikult ei saa ka seda teguviisi heaks kiita aga põhjuseid kombeid teadmata ei saa halvustada.
Võõraste kultuuride solkimine oma tarkusest tsivilisatsiooni viies on vist valgele mehele väga omane. Ja siis kui elu peapeale on pööratud kibekähku kultuuri viimast koju kebida.
Hapukapsa ja verivorsti söömine võib mõnele rahvale sama hirmus ja keelamist väärt tegu olla. Tuleb siia ja keelab selle meil ära!
Selle “naistepeksmisega” on tõesti nii, et ma ütleks, et kõik on suhteline. Läänes tehakse ka igasugu asju sellepärast et nii on ilus, või sooviga edastada mingit sõnumit – miks muidu on vaja end augustada, tätoveerida ja epileerida. Keegi ei protesteeri, mõned ägedad feministid ehk. Hamerid arvavad, et nii on ilus ning armid naise seljal peegeldavad nende armastust ja pühendumust oma mehe vastu, mille üle nad ise uhked on. Pole meie asi neile öelda, kas see nii ka meie arvates on – meie kultuur ja arusaamised ei ole nende omast kuidagimoodi ülemad. Põletiku vältimiseks, muide, raputatakse värskele haavale tuhka, nii et asi on ikka väga läbi mõeldud.
Marek: niiväga lähedalt ei vaadanud, aga näevad välja küll, nagu oleks plastikust – miks mitte ka Hiina omast. Oma välimuse ja kommete poolest võivad nad tõepoolest meenutada tänapäeva hüvedest isolatsioonis elavaid kiviaja inimesi, kuid see on üha vähem nii. Küll varsti ka iPhone nendeni jõuab – Facebook vast mitte, sest suurem osa neist ei mõista lugeda ega kirjutada. Kuid helmestest rääkides – tihtipeale näevad igasugu kohalikud marjad ja seemned välja nagu tegu oleks kunstmaterjaliga, nii et mine sa tea.
Erki: Hamerid on üsna teada-tuntud ning kergesti ligipääsetav hõim, nii et selles mõttes ei ole nad kõige eksootilisemad. Nendest pajatab nii internet kui reisijuhid.
Hindadest: bensiin maksis Etioopias 10 – 21 EEK liitri eest (sõltuvalt kas tankida ametlikus tanklas või mustal turul), injera kahele keskmiselt 18 EEK, pudel karastusjooki või õlut 5 EEK, öömaja 100 EEK kandis kui luksusi ei vaja. Ei hakka vast kõike siin ette loetlema. Igatahes Etioopia on odav riik reisimiseks kui mitte tahta eksklusiivseid asju ja kohti näha.