Nairobit tuntakse ka Nairobbery nime all, sest igavesti kuritegelik linn pidavat olema – nii mõnigi rändur on siin bussiga sõites suuremast või väiksemast rahapatakast ilma jäänud, ja noh, kogu aeg juhtub midagi. Seepärast ei ole ka olnud erilist isu eriti ringi vaadata (ega ausalt öeldes siin neid vaatamisväärsusi eriti polegi), mis sest et ajaga midagi tarka teha pole.

Loomulikult ei andnud me oma enda raamiga kohe alla. Mul oli visioon küll, kuidas umbkaudu ta enam-vähem kogu ratta kaalu pidama saaks TIG-keevituse ja hüdraulilise pressiga kombineerides. Küll aga hüdraulilise pressi all ilmnes asjaolu, et amordikinnitus, mis on ühtne tükk, on sedavõrd tugev, et kui seda mõra kokku suruda väändub ka kogu raam selle ümber. See tähendab seda, et pärast kokkukeevitamist ei istu raam enam rattale selga tagasi. Saab muidugi kinnituskohti eraldi hüdraulilise pressiga siia-sinna suunas suruda, et kinnituskohad ühtima saada, aga see perspektiiv tundus liialt riskantne. Spetsiaalse raamitoetava raami ehitamine parandamise ajaks oleks ülikalliks läinud. Ja nii ise pressiga kompunnides esiteks ei tea, kas sellise suurejoonelise raami väänamisega kuskile mujale mõrasid ei tekita ja teiseks kinnitub raam ühe otsaga käigukasti korpuse külge (mootor-käigukast on selle ratta puhul üks raami toetav osa), mis on suht lihtsasti murduv materjal, mille pinges olev raam lihsalt ära murrab, kui jõuga raam peale keerata. Kuskil sõidupealt täpselt pooleks murdunud mootorratas ei tundunud eriti hea väljavaade. Niisiis sedamoodi me jõudsimegi järeldusele, et uus raam on kindlaim lahendus.

Muidugi voolab Aafrikas teine aeg, ja selle viitmiseks oli meil igasugu mooduseid – vaatasime filme, millest sai siiber, tegime igasugu sööke ja lugesime raamatuid.

Siit overlanderite kämpingust käib läbi enamus oma sõiduvahendiga läbi Kenya reisijatest, ja loomulikult saime igasugust infot siit-sealtpoolt suundadest ning kohtasime igasugu inimesi, enamasti küll liikumisvahendiks hinnalisem 4×4 maastur, mõni 6×6 suure rekkaga (kütusekulu keskmiselt 50 liitrit sajale 🙂 ) aga ilmselt kõige huvitavam oli minu jaoks kahe norraka ümbermaailma-motomatk 70 (!!!) aastat vanade Nimbus tsiklitega, millele külgkorvid külge pandud. Õigupoolest kvantiteedilt kääbustab nende ettevõtmine meie probleemid – nemad peavad rattaid hooldama pea iga 1000 kilomeetri tagant ja midagi putitama pea iga mõnesaja kilomeetri tagant. Külgkorv ongi igasugu juppe ja tööriistu täis – ilma nendeta ei saakski reisida. Ja see nende mõte oligi – on vaja tõelist meest, kes selliste ratastega ümber maailma suudaks sõita. Nemad on oma viimasel lõigul – teel tagasi Norrasse. Traktorrasked tsiklid, nii et rattad kollapseeruvad ja raamid murduvad, 20 hobujõudu, nii et kõrgmägedes tagant peab tõukama, 10 liitrit sajale – suured bensiinikanistrid kaasas ja ei möödu päevagi käsi õliseks tegemata. Austus!

Mõned erandid välja arvata, siis on enamus meie Nairobis veedetud päevadest olnud siiski väga depressiivse olemisega. Üheks heaks erandiks on olnud ka Kaplinnast Inglismaale sõitev paar, kes siin Etioopia viisat organiseerides veelgi kauem on pidanud passima – ja ühiseks ajaviiteks kujunesi taimetoiduliste õhtusöökide valmistamine. Meie kui kõigesööjate vahelduseks saime siis igasugu taimetoite proovida. Võib öelda, et võib taimedoiduliseks saada küll, sest kõik mekkis hästi! 🙂

Ja lõpuks tuli ka õnnelik päev, kui järjekordsel Nairobi kesklinna postkontori külastusel hakkas pakihunnikus silma väga kahtlaselt õige kujuga mullikilesse tõmmatud objekt. Tunnike paberimajandust, mõned maksud, kilomeeter panga-postivahet sprintimist ja oligi meie kauaoodatud raam käes, millega läbi Nairobi kesklinna kõndides vaatasid kohalikud meid, silmad punnis – siin pole vist tavaline, et valge mees füüsilist tassimistööd jalgsi käies teeb, higimull otsaees ja veel huvitaval kombel naer näol 😀

Ehk siis nüüd saame liikuma…