Enamasti sumbume oma argiellu, nägemata ümbritseva elu paljusid väikseid nüansse.

Tänu Maa pöörlemisele on meil on öö ja päev; planeet muudab pidevalt nurka oma orbiidil Päikese ümber, tekitades aastajad; magnetväli kui kaitsekilp hoiab ära muidu surmava kiirgusdoosi, tekitades poolustel valgusmänge; tänu Kuu gravitatsioonile on ookeanidel tõusud ja mõõnad, mis panevad elu kallastel vohama, tekitades surma ja sünni; kalk tähekiirgus ioniseerib päeval atmosfääri, kui öösel ta ise päeval tehtud kahjust paranedes rekombineerub; eri nurkade all kogutud tempertuuride vahe tekitab ookeanides hoovused, mis jagavad oma rikkusi ka ekvaatorist palju kaugemate piirkondadega; hõõrdumine kõva maapinna ja pehme õhu vahel tekitab keeruka ringluse. Justkui üks suur kakofoonia, või hoopis läbi sinu keha korrapäraselt vibreeriv sümfoonia? Need tajud ja lõhnad, tuuleiilid ja valgusemängud, umbsus ja värskus. Justkui raadio, mis püüab staatilist müra, mille seest kostub kindlalt häälestatud signaal.

See on justkui suurte jõudude võitluse tasakaal, mis teeb meie koduplaneedist teatud hetkedel paradiisi. Kui seda vaid täheldada, ja hetkest kinni haarata.

… ehk pilte Malawi järve äärest.