Olgu öeldud, et mul olid Malawi suhtes kõrged ootused, ei tea isegi miks. Tihti viivad kõrged ootused pettumiseni, kuid mitte Malawi puhul. Avastasime eest lihvimata pärli.

Sõime enne piiriületust Tansaanias viimased chips mayai’d ehk friikartuliomletid, mis on väga tühja kõhu puhul ilmselt üks tõhusamaid roogasid, hea hinna ja kvantiteedi suhtega.

Siis asusime piiri ületama. Tansaania poole peal läks nii libedalt, et ei saanudki aru, kui formaalsused juba aetud said. Malawi poolel siiski mitte.

Meil on seoses kursimuutusega väga teravalt tekkinud päevakorda küsimus, kas me olemasolevate passidega enam koduni välja veame. Kehtivusaega on veel kõvasti, kuid viisalehed hakkavad täis saama, ja uusi passe ei ole võimalik saada muidu, kui lennata tagasi Eestisse või lähimasse Eesti saatkonda (see oleks siis Kairos, Egiptuses), sest nüüd oleme arenenud nii kaugele, et muidu passi ei saa, kui sõrmejälgi ei anna. Kumbki variant ei ole esiteks mõistlik, teiseks tollitehniliselt teostatav (me ei saa tsiklit kuhugi riiki lihtsalt maha jätta, kuna sellega võivad kaasneda trahvid Carnet’ väljastaja poolt), ega rahaliselt võimalik, sest kui piltlikult väljenduda, siis kulgeme praegu juba niigi puhtalt bensiiniauru peal. Seaduse järgi pole meil ilma sõrmejälgi andmata võimalust saada ka mingit lühikese kehtivusajaga ajutist passi, ega lisada olemasolevasse passi viisalehti, mida nii mõnegi riigi kodanikud saavad teha. Ühesõnaga, katsume allesjäänud viisalehed võimalikult “pikaks” venitada ja sinna nii palju viisasid ja templeid koguda, kuni enam absoluutselt ei mahu, ja siis vaatame, mis edasi. Ka kõige lühem võimalik trajektoor läbi Lääne-Aafrika läbib suurt hulka riike, mis kõik nõuavad eestlastelt viisa olemasolu, ja viisa võtab reeglina enda alla vähemalt ühe lehekülje. Lehele, kus on juba mõni tempel, viisat üldiselt ei kleebita.

Niisiis katsume oma kahe passiga kuidagi kombineerida, et mõlemal kogu vaba ruum efektiivselt kasutatud saaks. Seepärast juhtus nii, et Tansaania sisenemis- ja väljumistemplid olid ühes, Malawi viisa aga teises passis, ja see käis Malawi migratsiooniametnikul muidugi üle mõistuse. “Ma ei saa panna sisenemistemplit passi, milles ei ole väljumistemplit! Minge tagasi Tansaania poolele ja laske panna väljumistempel ka teise passi!”. Tansaania poolel öeldi selle peale muidugi, et “Me ei saa panna väljumistemplit passi, milles ei ole sisenemistemplit!” Kemplesime siis ametnikega Malawi poolel umbes kaks tundi, enne kui sisenemistemplid ikka passi said lööödud. Mitte ühed templid, vaid lausa kahed tegelikult. Tähtis asi, see tempel!

Meel bürokraatiast veidi mõru, vurasime nüüd juba Malawi teedel, mis on küll keskmiselt viletsamas seisus kui Tansaania omad, kuid see-eest pole siin lamavaid politseinikke. Kiiruse mõõtmiseks kasutatavaid radareid pidavat terve riigi peale olema tervelt kaks.

Mõrumeelsus, mis ilmselt võimendus veidi ka piiril ootamisest tingitud tühja kõhu tundest, sai leevendust, kui astusime sisse ühte külarestorani ja kõhud rammusatest toiduportsjonitest täis sõime – Margus, kes eelistab jääda vanade tuttavate juurde, võttis kana riisiga. Mina aga, kel on ju vaja kõik uued toidud järele proovida, võtsin loomaliha nsima‘ga. Ütleme nii, et see nsima on põhimõtteliselt sama, mis tansaanlaste ugali, aga tundus veelgi maitsetum. Isegi odrakördi maitset polnud. Aga täitev muidugi.

Toit on Malawis meie standardite järgi kahjuks kallis – seda, et alla 30 krooni mingit rooga leiaks – isegi midagi lihtsat – seda ei ole. Pigem jääb odav ots kusagile 50 krooni kanti, nii et peame katsuma midagi ise vaaritada.

Kõhud täis, vurasime edasi, imetledes indoneesialikke riisipõllumaastikke. Siin sääraseid terrasse ei ehitata nagu Balil või Sumatral, kuid ometi on tunne kuidagi tuttav, vesi mahlakasroheliste rohukõrte vahel sillerdamas. Selles mõttes on reisimine vihmahooajal hea, et kõik on ilus, roheline – mitte kuivanud, pruunikas. Tuju läheb kohe paremaks.

Lisaks huvitavad rütmid Malawi rahvastelt:

[audio:Malawi_rahvamuusika.mp3|titles=Kaks näidet Malawi rahvamuusikast – pane tähele teise pala rütimilist poolt]

Varsti jõudsime Njassa järve (mida Malawis kutsutakse Malawi järveks) äärde, kus rannakülas ümbritses meid kohe kari lapsi, kes kõik tahtsid pildile jääda.

Selline melu on muidugi väga tore, kuid kui sul on kümmekond põnni tsikli ümber, siis tuleb neil silm peal hoida, sest pisikesed mustad sõrmed jäävad kergesti igasugu põnevate asjade taha. Mitte, et meil siiani midagi kaduma läinud oleks, kuid parem karta, kui kahetseda. Ühesõnaga sellises situatsioonis ei saa asja päris vabalt võtta. Seepärast sõitsime edasi ning tegime järgmise peatuse vaiksemas rannas, kus kogukad mammid pesid paljaste tisside väel järves pesu, ning kus poisiklutid, paljad nagu porgandid, vees sulistasid.

Tasus meil vaid fotokaamera välja otsida, kui juba läks trikitamiseks – hundirattad, edaspidi- ja tagurpidisaltod… katsu ainult kiiresti fokusseerida! Vaat et veel suurematki elevust tekitas see, kui ma videokaamera kätte võtsin. Esialgu ei saanud nad vist hästi aru, mis pill see sihuke on, ja võtsid sisse niisama staatilisi asendeid, kuid kui ma olin neile “liikuvat pilti” näidanud, jagasid nad asja lahti ning läks lahti tants ja laul kaamera ees. Väga vahetu elamus!

Olime lugenud, et kui pöörata rannast veidi sisemaale kus tõusevad mäed, ning mööda mägirada üles, Livingstonia külasse sõita, siis avanevad sealt ülevalt kenad vaated järvele. Rada oli kivine ja libises-põrutas korralikult, kuid üleval olid ingliseaegsed hooned, värske mägiõhk ning tõepoolest – kenad vaated all laiuvale Njassa järvele.

Mul on hea tunne selle riigi suhtes. Kas veel paremaks saabki minna?