Angkori templitest on tehtud nii suur turistilõks, et tahes-tahtmata tekib küsimus, kas nende külastamisest ongi enam võimalik mingit elamust saada, või taandub kõik parimat pildistamisnurka otsivate turistihordidega trügimisele kõrvetava päikese all.

Turiste on muidugi palju, väga palju – eriti suuremate ja tuntumate templite juures, nagu näiteks Angkor Wat. Suurema osa inimeste jaoks Angkori templid ilmselt just Angkor Watiga seostuvadki, mis tõlkes tähendab templilinna. Tõepoolest, tegemist on tohutusuure kompleksiga – mõnede sõnul lausa maailma suurima religioosse monumendiga – kuhu võib end tundideks jalutama unustada, isegi kui pole suurem arhitektuurihuviline.

12. sajandi algul ehitatud Angkor Wat on kahtlemata iidse Khmeeri impeeriumi hiilgeaegade sümbol, ent templeid on sellesse piirkonda ehitatud ka palju varem ja hiljem. Tegelikult ei ehitatud mitte ainult templeid, vaid terveid linnu, kuid ainsateks kivist ehitisteks (ja sestap ainsateks, mis on ajale vastu pidanud) olid tol ajal templid. Usk dikteeris, et kivihooned on ainult jumalate päralt – inimesed elagu aga tagasihoidlikumates tingimustes.

Templeid on niisiis ehitatud sinna, kus on parasjagu asunud Khmeeri kuningriigi pealinn, ning kuna see on sajandite jooksul mitu korda kolinud, ongi Angkori templid küllaltki mööda ilma laiali. Ühed varasematest templitest on iidses Hariharalaya linnas 9. sajandi lõpus püsti pandud Preah Ko ja Bakong. Juba varasemate templitega tutvumine annab aimu sellest, et templite ehitamisel ei olnud esmatähtis mitte kunstilis-esteetiline aspekt, vaid et need järgiksid kindlat ideed. Selle idee võiks kokku võtta sõnaga “tempel-mägi”, mis tähendab seda, et tempel sümboliseerib hinduistliku maailma keskosaks olevat Meru mäge, jumalate kodu. Sestap on suurem osa säilinud templitest püramiidikujulised või vähemasti kõrgema keskosaga. Samuti on tähtis ida-lääne suunalisus, st enamasti avanevad nad idasse, päikesetõusu suunas.

Khmeeride arhitektuur on seega vormilt küllaltki lihtne, järgides kindlaid põhimõtteid ning heites kõrvale igasuguse improvisatsiooni. Veidi rohkem on vabadust olnud ornamentide tahujatel, ehkki ka nende töö on pidanud eelkõige lähtuma teatud ettekirjutustest selle kohta keda ning kuidas kujutada.

Üheks meeldejäävaimaks templiks sai meie jaoks küllaltki raskesti ligipääsetav (tuli üles ronida enam kui kuuesaja astmega trepist – astmed lugesime ise üle 🙂 ) Phnom Bok, mis oli suhteliselt kehvas seisus, st parajalt lagunenud ning puud siit-sealt pragudest välja kasvamas, ent kuna me olime praktiliselt ainsad, kes mäest üles viitsisid ronida, siis oli seal mõnusalt vaikne ning boonuseks veel avarad vaated ümbruskonnale – Kambodža tüüpilisele tasasele maastikule.

Loomulikult ei saanud me jätta külastamata ka teisi nö “maailmakuulsusi”, ehk siis 12. sajandil suures produktiivsushoos püstitatud templeid, Ta Prohm, Preah Khan ja Bayon. Nii mõnigi nendest tõestab, et hinduistlike templite funktsiooniks ei olnud kaugeltki mitte rahvakogunemiskohaks olemine, nagu seda on näiteks kirikud või mošeed. Otse vastupidi – kohati on näiteks trepid niivõrd mitteergonoomilised, et tuleb ronida lausa neljakäpukil ning vältida iga hinna eest libastumist. Põhjendatud on seda muuhulgas sellega, et kuna templite trepid on justkui trepid taevasse, siis viib järsem tõus sinna kiiremini kohale.

Lihtinimesel ei olnud templisse niisiis asja – see oli rohkem valitseja eralõbu, kes muidugi ei hoidnud ennast tagasi alluvate ekspluateerimisel. Neile jäi vaid rõõm teadmisest, et nad on andnud oma panuse monumendi ehitusse ning on seega lähemal nirvaanale.

Angkor hüljati 15. sajandil, ning pealinn koliti naabrite surve tõttu Phnom Penhi, sinna kus tänagi.