Kolm päeva pidasime Angkori varemetes kolistades vastu – ega tõtt-öelda poleks kauem enam jaksanud. Õhtuti, kui silmad sulgesime, muud ei näinud kui kive. Pärast Siem Reapi põrutasime pealinna Phnom Penhi ja ehmatasime täitsa ära, sest suutsime endale leida hotelli sellise piirkonnas, kus kohvikutest kostab tänavale vali hip-hop või europopp ning kus tuk-tukijuhid ei väsi sinult iga kord, kui sa neist möödud, küsimast, kas sa ikka ei sooviks nende teenuseid kasutada. Kubises turistidest. Kas sellist Kambodžat me ootasimegi, küsisime endalt, ning lubasime uue päeva koites kohe sellest ehtsusetust linnast minema sõita. Kuhugi, kus hommikusöögiks pakutakse, nagu peab, ikka nuudlisuppi, mitte müslit ja banaanipannkooke. Ning kus käib päris elu, mitte tühipaljas turismidollari teenimine.

Võtsime suuna lõunasse, ning ei pidanud oma otsuses pettuma. Elu kees väikestes teeäärsetes asulates, kogu oma eheduses – kes korjas lootosepõllult saaki, kes kaevandas jõe põhjast muda, kes müüs tee ääres tamarinde, kes pidas banaanilehtedest katusealuses lõunauinakut.

Lootose seemned, muide, on Kambodžas päris populaarne snäkk. Budismis vaimu puhtuse sümboliks olev lootos ei ole siin eriline delikatess ega eksootika, vaid tavaline põllutaim, ehkki põldudest meie arusaamist mööda on tehniliselt võttes rääkida siiski vale, sest kasvatatakse ju lootost tiikides. Lihtsalt Kambodžas on need niisama suured kui põllud – nii kaugele, kui silm ulatab nägema, on kõik õrnroosasid lootoseõisi täis. Värskelt korjatud lootosekupraid saab põllumeestelt tee ääres osta – need näevad välja üpris iseäralikud, nagu kastekannuotsikud.

Tammetõrutaoliste seemnete kättesaamiseks tuleb kupar lahti murda, ning sealt siis seemneid nokkida. Enne suhupanemist tuleb veel eemaldada õhuke mõrudamaitseline koor, nii et kokkuvõttes meenutab protsess päevalilleseemnete söömist.

Maastik oli kuiv, kuid omamoodi võimas – kord terendasid siin-seal hõredalt kasvavad palmid, kord viisid sillad meid üle piimakohvikarva jõgede. Külades tevitasid meid jälle uudistavad pilgud ning khmeeri arhitektuur.

Kõige soojemaid tundeid tekitas aga piprakasvatuspiirkonnana tuntud mereäärne Kampot. Leidsime sealt eest täiesti toimiva moslemite kogukonna, rätikustatud naiste, mitme mošeega ja puha. Islamiusulisi arvatakse Kambodža elanikkonnast olevat vaid mõni protsent, nii et olime neid kohates parajalt üllatunud. Samas ei ole selles midagi kummalist, sest islami üheks oluliseks levikuteeks on ajalooliselt olnud meri ja kaubandus – Kampot asub aga strateegiliselt heas kohas – jõedeltas. Aga jällegi – vahet pole, kas budistid või moslemid, ikka suhtuti meisse postiivselt ja uudishimuga.

Khmeeride elu on tegelikult aegade algusest olnud seotud veega, ning “kompongeid” ehk tõlkes “veeäärseid asulaid” on siin jalaga segada. Väga sageli seisavadki majad postide otsas otse vee sees, ning paate ja kalapüüki näeb siin sageli.

Kampoti au ja uhkust, piprakasvandusi me, tõsi küll, ei tuvastanud, kuid see-eest sattusime tsikliga mööda väikseid tolmuseid külavaheteid sõites peale hoopis soola tootmisele. Veidike meenutas see oma soolakuhilatega Boliivias, Uyunis nähtut, kuid ometi oli kõik teistmoodi. Suure loodusliku soolajärve asemel olid seal sümmeetrilised meremudast basseinid, mille põhjas võis näha soolakristalle sätendamas. Erilise vaatemängu pakkus meile päikeseloojang, mida oli meiega tulnud vaatama (tuli, sõnakestki ei rääkinud, seisis meie kõrval ja vaatas) üks soolalaotöötaja. Sõnadest jääks puudu, kui peaks kirjeldama seda värvide peegeldust tasasel veepinnal!