Phnom Penh jättis küllaltki koduse mulje. Ei oska öelda, miks, sest tegemist on ühega paljudest lärmakatest ja kaootilistest linnadest, milles oleme viibinud. Lisaks veel meeletu palavus (isegi praegusel, jahedaks nimetataval aastaajal tõuseb õhutemperatuur juba varastel hommikutundidel üle +30 C) ning igaöised lutikarünnakud meie kuuedollarilises võõrastemajatoas. Võib-olla oleme kodunt nii piisavalt kaua ära olnud, et kui kuhugi vähegi pikemalt peatuma jääda, siis seal ongi juba “kodu”. Ühe päevaga ei jõua ühte linna sisse elada, kuid meie peatusime seal koguni viis päeva – mitte vaatamisväärsustega tutvudes, vaid peaasjalikult uut Tai viisat oodates. Nii pika aja jooksul tekivad juba teatud rutiinid, ning tuttavad näodki.
Minu suureks rõõmuks on Phnom Penhis olemas korralik turg. Või õigemini mitu, kuid lähim vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel meie võõrastemajast. Kuigi keskpäevase päikese käes võtab ka nii lühike käik naha korralikult märjaks, on see ikkagi asja väärt – nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Kambodžas on valmistoit üldist elatustaset arvestades küllaltki kallis, nii et turg on soodsaks alternatiiviks. Sealt saaks muidugi peaaegu kõike, alates nülitud konnadest ja lõpetades kääritatud kalapastaga, kuid minu igapäevaseks saagiks kujunesid puuviljad (palju müüakse banaane, ananasse, rambutane) ning rasvas küpsetatud maguskartuli- ja banaanipirukad. Palavaga niikuinii palju süüa ei taha, nii et selline kerge eine lõunaks täitsa paras.
Igahommikuseks rituaaliks on siin (mitte ainult Kambodžas vaid ka naaberriikides) almuste jagamine munkadele. Riik munkasid ei toeta, ja nii käivad mungad oma oranžides rüüdes hommikuti ukse tagant ukse taha, ja loodavad almustele. Ehkki veidi meenutab see kerjamist, on nii mõnigi aspekt põhimõtteliselt erinev. Kasvõi seegi, et inimesed ise astuvad tänaval munkade juurde ja annavad neile toitu (mille mungad hiljem kloostris omavahel vennalikult ära jagavad), ning saavad vastutasuks munkade õnnistuse. See ei ole altruism, vaid lootus seeläbi boonuspunkte teenida ja järgmises elus paremal positsioonil olla.
Meie jäime selles rituaalis pealtvaataja rolli, ning andusime omaenda omakasupüüdlikele, või ehk oleks parem öelda, hedonistlikele rituaalidele. Nimelt avastasime siin, et parimaks võimalikuks äratajaks on kohalik jääkohv piimaga. Ei, mitte lihtsalt piima, vaid kondenspiimaga. Valmistamine on iseenesest häbitult lihtne – klaasi põhja valatakse veidi kondenspiima, siis täidetakse klaas umbes 3/4 ulatuses jäätükkidega, ja kõige lõpuks siis lisatakse sortsuke kanget kohvi. Oivaline!
Üldharivas mõttes külastasime siiski ka genotsiidimuuseumi, mis heidab ärevakstegeva pilgu tänase Kambodža ajaloo kõige süngematele lehekülgedele. Läänes sellest palju ei räägita, kuid 1975-1979. aastal valitsenud kommunistliku režiimi ajal, mida juhtis Khmer Rouge ehk punaste khmeeride partei, hukkus pea neljandik kogu riigi elanikkonnast – arvatavasti 2 miljoni inimese ringis. Kes seepärast, et kandis prille või oskas võõrkeeli, kes seepärast, et teda kahtlustati vales meelsuses, kes raske töö või nälja tagajärjel.
Tänaseks on endisest kinnipidamis- ja ülekuulamisasutusest tehtud genotsiidimuuseum, mille eesmärgiks on nii kohalikele kui turistidele teadvustada traagilist minevikku ning “vältida taoliste sündmuste kordumist”. Vaevalt, et keegi sealt muuseumist lahkub ilma, et klomp oleks kurgus.
…
Tulime Phnom Penhist tulema kahetiste tunnetega, ning maandusime õhtuks just õigel ajal Mekongi jõe äärses Kraties, et nautida kambodžalikult täiuslikku päikeseloojangut.
Oo, mulle tulevad nii see turg kui ka kondenspiimaga jääkohv vägagi meelde 😛 Kohvi avastasime küll juba Tais ja selle meenutamine tekitab isegi minus, kes ma muidu kohvi ainult väga magusa koogi kõrvale joon, väga häid mälestusi. Mis siis, et pärast kolmandat järjestikust klaasi süda puperdas 🙂
Samas selle turuga seoses meenuvad mulle esimesena räbalates või lausa paljalt ringi silkavad kerjuslapsed, kes seal kambakesi ring kolavad ja sind oma vanuse kohta kuidagi liiga täiskasvanuliku ja seetõttu isegi natuke hirmutava pilguga mõõdavad…