Bangkokist sai lõppude lõpuks villand. Oli hea meel sellest liiklushullarist välja saada, ja veel enam selle üle, et väljasõit läks suhteliselt sujuvalt. Kurjad keeled räägivad, et Bangkoki liikluses sureb iga 15 minuti tagant üks rolleri- või motomees, nii et kui kiirtee kord juba rehvide all, siis ei tahtnud muud kui sellest kiiresti eemalduda, kuni piir Kambodžaga tervitas.

Piiriületus läks huvitaval kombel samuti sujuvalt – meil olid ju tehtud e-viisad ja puha. See, et üks riik pakub võimalust taotleda viisat elektroonilisel teel ning saadab selle sinu e-postkasti vaid loetud tundidega, jätab mulje, et tegemist on tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud riigiga. Kuid kui immigratsiooniametnikud ja passiga lehvitamine jäi selja taha ning asusime mootorratta impordiga tegelema, olid kolmanda maailma valud korraga ja järsult liiga valusalt tunda. Mõõtes suure tollihoone tühju koridore, kus vaid minu enda sammude kaja soojavärvilistelt betoonseintelt peegeldus, leidsin vaid üheainsa sõbraliku riigiteenistuja (kas kõik ülejäänud olid e-riigistumise tõttu ehk koondatud?). Tema inglise keele oskus oli vilets. Pani mind täitma mingit pisikest deklaratsioonipaberilipikut, mis ei näinud kohe mitte kuidagi välja sõiduki ajutise impordi dokumendina, pigem suvalise kauba deklareerimisdokumendina. Mul tekitas see muidugi küsimusi, sest esimest korda pidin täitma mingit tundmatut paberit, mis paneb meie Gessu ühte patta alkholi või tubakatoodetega. Kõige lõpuks pani ta sellele samale lipikule templi koos allkirjaga ja andis selle mulle tagasi, ilma midagi üles kirjutamata või omale koopiat tegemata. Ei saanud päris hästi aru, milles asi, ja polnud kelleltki teiselt küsida – tuli leppida olukorraga ja nii me olimegi ametlikult riigis nimega Kambodža, kus vaid mõni kilomeeter hiljem saime aru, et selle arengutase on kõvasti alla Tai kuningriigi oma.

Päike oli loojumas, kui me mööda teed Siem Reapi suunas veeresime, ning veidi indoneesialikult oli tee jälle täis huvitavaid ja raskelt ülekoormatud sõiduvahendeid, mis tõid meile muige suule. Kuid näib, et kohalikud ise suhtuvad sellesse huumoriga – kui püüdsime neid möödasõidul pildistada, saime vastu avala naeratuse või heakskiitva noogutuse. Või on asi ka selles, et jälle oleme oma suure rattaga eksootilise liigi rollis (vastupidiselt näiteks Taile ja Malaisiale, kus suuri tsikleid jõuab endale lubada rohkem inimesi) ning tõmbame endale tähelepanu juba kõvasti madalama mootoriheliga. Igal juhul tunneme end väga teretulnuna ning ei kahtle hetkekski, et Tai võiks oma “naeratuste maa” tiitli Kambodžale anda. See oleks õiglane.

Saime sellele veelgi kinnitust, kui põikasime tsikliga väiksematele teedele, et üles otsida ka kõige vähem külastatud Khmeeri impeeriumi varemed – tagasihoidlikes külades ootas meid kaunis troopiline loodus, kehvad teed ning soe vastuvõtt – mis sest, et me sõnakestki kohalikku keelt ei räägi. Ühel korral sattusime külainimestelt teejuhiseid küsides peaaegu et pulma – sõitsime ja sõitsime mööda liivast teerada, ning meie kõrvu kostev muusika muutus aina valjemaks ja valjemaks. Varsti silmasime juba värvilisi linte lehvimas ning rahvast kogunemas ning otsustasime otsa ringi pöörata – nii huvitav kui üks khmeeri pulm ka pole, ei ole meid sinna kutsutud. Enne ei saanud aga jätta kiusatusele vastu panemata, ning võtsime lõigukese meie kõrvale väga erilise helitooniga muusikat linti:

[audio:Kambodza_kyla_pulm.mp3]

Seda kuulates saate muusika siduda kambodžalaste argipäeva elu-oluga, mis, nagu näha, on vaatamata oma sügavalt esiletungivale vaesusele ja valusale minevikule kinkinud maamunale rohkelt rõõmsaid, positiivseid ja uudishimulikke inimesi.

Killuke faunat ka – õhtul avastasime oma ukse eest päris suure putuka – aitasime ta vabadusse.