Meie Bangkokis viibimine langes kokku Hiina uue aasta saabumisega. Kuna hiinlaste uusaastapidustused pidavat alati olema väga lärmakad ja värvikirevad, siis ei saanud me neilt loomulikult puududa.
Õigel päeval seadsime niisiis sammud Bangkoki hiinalinna poole, et esimese asjana avastada, et tänavad on täiesti inimtühjad ja kauplused suletud.
See ei viidanud millelegi muule kui sellele, et kogu rahvas peab olema kusagil mujal, kus toimub midagi põnevat. Ei läinud kaua aega, kui vaistlikult jõudsimegi sinna, kus kohe-kohe oli miski algamas – üle tänava olid tõmmatud lugematud punaste hiina laternate read ning politseinikud püüdsid välja näha tähtsad, üritades aina suuremaks muutuvat rahvamassi kahele poole teed suruda. Inimesi tuli juurde ja juurde, ning õige pea muutus meie isiklik ruum häirivalt väikseks. Leidsime, et melu on meie jaoks liiga palju, ning otsustasime veel enne, kui rongkäik (no mis ta muu ikka olla saab!) meieni jõuab, mõnesse kõrvaltänavasse põigata ning leida tee välja.
Kuid kõrvaltänavadki olid huvitavad – nagu ühele hiinalinnale kohane – kuid rahvast oli oluliselt vähem ning igasugu hea ja parema hinnad “peatänavaga” võrreldes pea poole madalamad. Kõndisime mööda ühest restoranist, mille ees olid akvaariumides tohutusuured kalad ning eksootilised mereelukad. Loomakaitseaktivistid vist minestaksid, kui näeksid nende elutingimuste trööstitust. Meiegi lohutasime end sellega, et küllap ei ole neil nendes tillukestes akvaariumides enam kaua piinelda jäänud – vast tellib mõni nad endale uusaastaroaks…
Kalade järgi meil ühesõnaga isu polnud, kuid magusast ei oleks ära öelnud küll. Otsime tänavalt väikeste koogikeste kujulisi maiustusi – banaanilehest vormidesse valatud ning kuumutamisel paksuks pruuniks massiks muutunud kookospiima. Näevad välja kahtlased, ent maitsevad head.
Lõppkokkuvõttes jäime oma uusaastakogemusega rahule, mis sest, et põhiline melu jäi nägemata. Ilma igasuguse kahetsustundeta otsisime välja jõeekspressi peatuse ning sõitsime väsinute, kuid õnnelikena hiinalinnast (huvitav, millal tuleb hiinalinn Tallinnasse?) minema. Vaated linnale Chao Praya jõelt:
Päike (või on see kuu? 🙂 viimasel pildil mõjub üsna sürrealistlikult 🙂 .. kookospiimamaiustus näeb välja nagu suusatõrv, millega kaunitel aegadel “VISU” puusuuski talveks ette valmistati.. alt kolmas foto, vasak serv – kas tegu on omalaadse sadamaga, või müüakse seal lihtsalt taimi?
– Viimasel pildil on päike.
– Kookospiimamaiustuse võrdlus suusatõrvaga on, muide, väga tabav! Mõtlesin küll, et kuidagi tuttav näeb välja, aga ei tulnud kohe meelde.
– Viimasele küsimusele jään vastuse võlgu – kaardi pealt vaadates on sealkandis ühes sadamas olemas lilleturg, kuid kas just sellega tegu, ei julge pead anda.