Kambodža-Laose piiriületus toimus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olime juba ette teadlikud sellest, et piiriametnikud selles konkreetses piiripunktis on rahamaiad, nii et kui Kambodža migratsiooniametnik meilt templi löömise eest passi teeseldud ükskõiksusega 1 USD küsis, ei hakanud me üllatust teesklema. Küsisime hoopis, kas vastutasuks kviitungit ka saab. Ametnikud vahetasid omavahel pilke, ning templid said passi löödud ilma raha välgutamata.

Laose poolel sama lugu – “Palun üks dollar!”. Kui küsisime, kas saame vastu kviitungi, millel on kirjas, kellele, kui palju ja mille eest, läks nooruke ametnik näost ära ja püüdis jätta muljet, et tema mitte ei saa aru, mida me jahume. Kordasime siis oma nõudmist. Meie selja taga seisev rõngastatud seljakotireisija hakkas juba nihelema ning avaldas arvamust, et see kauplemine ei vii meid kuhugi, sest “nii need asjad ei käi”. Et targem on see natuke ära maksta ja asi moos. Nojah, kelle jaoks natuke, kelle jaoks paljuke – sellest piiripunktist käib päevas oma sadakond turisti läbi, ja nii see kopikas korrumpeerunud riigiteenrite taskusse kukub. Vahepeal jõudis asjasse sekkuda üks kõrgemat sorti ametnik, kuid mingit asjalikku põhjendust sellele, miks peaksime passi tembeldamise eest raha välja käima, tal ei olnud – “kõik ju maksavad!”. “Kui tšekki ei saa, siis meie ei maksa!” raidusime meie vastu. Passid said tembeldatud. Ilma rahata muidugi.

Laos tervitas meid ootuspäraselt palava päikesepaistega, ning isegi piiriäärse Khong Phaphengi kose külastamine ei pakkunud mingit jahutust. Khong Phaphengi peetakse muidu veemahult Kagu-Aasia üheks suuremaks koseks.

Lõuna-Laose teed osutusid üle ootuste heaks, justkui tegemist oleks arenenud riigiga, kuid maastik, mida nad läbisid, ning maaelu domineerimine rääkisid hoopis teist juttu – vähemarenenud ning maalähedast. Pildilt ei puudunud ka üllatused – nimelt avastasime palju kommunistlikku sümboolikat – viisnurkadega ehitud monumente ning isegi sirbi ja vasara kujutisega lippe.

Varem või hiljem pidi teeolude osas muidugi saabuma tõehetk – miks muidu räägivad kõik, kuivõrd raskendatud ja aeglane on edasiliikumine Laoses. Peateedel ilmselt mitte, kuid meil on teatavasti kombeks aeg-ajalt huvi mõttes “uutele radadele” eksida, ja seekord oli tegemist tõepoolest UUE rajaga. Algul imestasime, et “nii hea tee, ja ei ole GPS-i kaardile märgitud”. Kuid hea tee muutus järk-järgult halvemaks ja halvemaks, kuni lõpuks jõudis meilegi kohale, et seda teed ei ole ühelgi kaardil seepärast, et seda alles ehitatakse! Punnitasime siiski edasi sõita, üle kivide ja läbi liiva, ületades mõnesid madalamaid jõgesid, sest suund oli õige, kuni ühel hetkel…

Kardaanilaagrist lausa lahmas õli, ning päikesevalguses säras sellest vastu peenike metallipuru. Nii me seal siis seisime, sellel tee-ehitustandril, kust lähima külani oli meie kaardi järgi vähemalt mitukümmend kilomeetrit – ja vaatasime, kuidas kardaan tühjaks jookseb. Mingid putukad siristasid puudes. Valjusti, ehk isegi halvaendeliselt.

[audio:Laose_kihisev_mets.mp3]

Meist sõitsid mööda mõned teeehitusmasinad, kuid ükski ei peatunud.

Üks roller vuras meist mööda ning jäi seisma. Kaks tegelast tulid meid lähemalt kaema. Sõnakestki inglise keelt ei rääkinud. Tundus, et kogu meie lekkiv kardaan ja meie abitu olukord tegid neile omajagu nalja. Vaatasid mõnda aega, kuidas õli tilgub, kilkasid nagu lapsed, ja sõitsid minema.

Me ei pannud neile seda sugugi pahaks. Midagi naljakat selles muidugi ei olnud, kuid me võtsime asja väga rahulikult. Võib-olla ka sellepärast, et see ei olnud meil esimene kord kardaanilaagrit lekitada, ning meil oli uus laager kohvrist võtta. Sellest teadmisest ei olnud konkreetses olukorras muidugi praktilist kasu, sest seekord pidin sööma iseenda sõnu – olen alati arvanud, et reduktor jookseb enamasti tühjaks suhteliselt sujuvalt ja aeglaselt, ning saab mõnikümmend kuni mõnisada kilomeetrit vaikselt kuskile edasi suunduda, säilitades ajutiselt piisavat õlinivood tavalise mootoriõli abil – nii nagu me seda Argentinas tegime. Seekord õli lausa lahmas! Tihend oli põhimõtteliselt ribadeks läinud ja küljest ära tulnud, rippudes reduktori otsas. Sellise juhtumi korral ei ole laagrivahetus selline asi, mida saaks ette võtta suvalises kohas. Vaja oli jõuda kuhugi, kus oleksid olemas mingidki tööriistad. Meie olime täielikus võpsikus, ja kardaan oli õlist tühi.

Ootasime tee ääres ühe tubli pooltunni – lootuses, et ehk sõidab mööda mõni auto, mis on suuteline meie tsikli peale võtma. Seda ei juhtunud. Üleüldse näis liiklus sellel “teel” olevat väga hõre, nii et meil ei jäänud üle muud, kui lasta käiku plaan B, ehk siis sundida tsiklit sõitma lähima kohani, kus on inimesi. Kolm kilomeetrit edasi jõudsime asustatud punkti, mis koosnes paarist hurtsikust. Otsustasime ühe hüti juurde”laagrisse” jääda ja oodata, et ehk keegi tuleb ja korjab meid üles.

Pererahvas ei rääkinud muidugi sõnaraasugi inglise keelt, ning meil oli suuri raskusi neile selgeks tegemisega, et tsikliga ei kannata enam edasi sõita ning et meil on transporti vaja. Nii me seal siis istusime ja ootasime, positiivses meeleolus pererahvas ja arglikud külalapsed, kes aegamööda uudishimust kohale ilmusid, koos meiega.

Üks poisiklutt osutus meie silmis kangelaseks – näitas, kuidas ta suure putuka ära sööb. Siinsetel külalastel mänguasju pole ja nii nad korjavad igasugu huvitavaid putukaid, millega mängida. Ühel poistest oli metsast kogutud terve väike kilekotitäis neid suuri putukaid, mis tekitasid imelikku heli ja millega neil paistis maru huvitav niisama mängida olevat. Terve kotitäis kõlas võimsalt põrisedes eriti sürreaalselt. Ühe isendi söömise saime ka videosse:

Ajaviiteks sai tsikli tagaratas eemaldatud ning probleemiga lähemalt tutvutud – ilmnes, et laager oli parajalt sodiks, suured metallitükid ja ribad terendasid – seekordne juhtum on päris efektne, muigasin ma endamisi mõttes seda kõike nähes – ennustasin ju seda ette juba Kuala Lumpuris, aga ei võtnud midagi ette. Metallisodi nähes sai vist ka pererahvale selgeks, et ilma kõrvalise abita me sealt minema ei saa.

Kuid need vähesedki sõidukid, mis sellel teel liikusid, läksid pea eranditult vales suunas. Oletasime, et ühel hetkel peavad nad kõik hakkama tagasi, meile sobivas suunas sõitma. Kuid tööpäeva lõpuni oli veel aega. Lasime perenaisel meile kolme krooni eest kiirnuudleid teha, sest viimasest söögikorrast oli nüüd juba kümne tunni jagu möödas.

Päev hakkas võtma õhtu mõõtmeid, kui pärast pikka ootamist ilmus meie vaatevälja sobivates mõõtmetes pikap, mis oli pealegi nõus meid peale võtma ja lähimasse asulasse sõidutama. Mitte, et meil oleks olnud suuremat ettekujutust selle kohta, kuhu meid viiakse, kuid loojuv päike nägi meid sama teealget pidi tagasi loksumas, pikapi kastis koos oma kalli Gessuga.

Teel tehti veel mitu suitsupeatust ja aeti kohalikega juttu. Meie ei saanud muidugi millestki aru, ning kui oleks tahtnud olle paranoilised, siis oleks võinud ette kujutada, et käib salaplaani haudumine “rikaste valgete” suhtes. Meie aga istusime autokastis ja püüdsime näida kannatlikud. Seda me ju olimegi, mis sest, et päike vajus aina madalamale ning pimedus koos sellega.

Nagu oligi arvata, jõudsime oma “lähimasse asulasse” kottpimedas, ning meid visati ühe töökoja juures maha. Üks etapp oli läbi saanud, uus oli alanud. Ees oli öö. Kus me oleme? Kas neid inimesi võib usaldada? Mis saab meist? Mis saab tsiklist?

Kõik meie mured (vähemalt selleks päevaks) said murtud, kui töökoja omanik, härra Ki (kes ei rääkinud muidugi sõnakestki inglise keelt) lubas meil sealsamas töökojas ööbida. Ehk oli see ülimast tänulikkusest, suurest väsimusest, pingelangusest või ajapikku tekkinud karastatusest, kuid mitte hetkekski ei tulnud pähe ilmutada mingeid kapriise või valivust – hakkasime juba oma matte tsikli kõrvale maha laotama, kui meile selgitati, et me ei pea üldsegi mitte õlisel põrandal magama, vaid et meile tehakse ase vaibaga kaetud lavatsile. Et siis nii – meie sajame suvaliselt sisse, ja meid võetakse nii soojalt vastu!

Varsti kupatati meid pesema, ning seejärel oli järg õlle ja… pidime meeleliigutusest ja olukorra uskumatusest nutma hakkama… kenasti kaetud toidulaua käes. Või õigemini lauda kui sellist polnud, vaid “laud” oli kaetud maha, vaipadele, kus me siis peremehe, perenaise ja naabrimehega istet võtsime. Toit oli väga lihtne – loomulikult riis, ja kõrvale kalaleent ja grillitud kanatükikesi. Rohkem oli seal luid, kui liha, kuid maitses oivaliselt.

Pärast sööki leiti, et me oleme “küpsed” küll, ning meile tehtigi lavatsile vabaõhuase, koos sääsevõrgu, ventilaatoriga ja puha. Olime võõraste heasüdamlikkusest siiralt lummatud.

Uni oli magus, kuid juba kella nelja paiku hommikul hakkasid külakuked kirema, ning kella viieks oli naispere juba üleval, riisi keetmas ja rohelist hakkimas. Päike oli alles tõusmas.

Ajasime endidki üles, ning alguse sai “raketiteaduse” teine peatükk, seekord siis Lõuna-Laose provintsilinnas Salavanis.

Remont läks libedalt. Minu peamiseks, ent pisut ebatavaliseks tööriistavajaduseks oli siin harvaesinev kodumasin – külmkapp, et hiljem kroonhammasratta ots madala temperatuuriga piisavalt “kokku” tõmbuks, ning et uus laager ilma teda ennast ära lõhkumsts uuesti otsa läheks. Seekord proovisin töö nii ära teha, et reduktori korpus jäi ise kiige külge ja kasutasin loomulikult eri protseduuride tegemisel kuumuse saamiseks meie vana, head priimuse põletit. Üks Ki kaval nipp vana laagri eemaldamiseks, kasutades hüdraulilist minitõstukit sekka, ja töö oli mõne tunniga tehtud.

Kui nüüd sügavamalt järgi mõelda, oleksin häda korral saanud selle protseduuri ka tee ääres läbi viia, kasutades improviseeritud vahendeid – aga on olemas hea ingliskeelne ütlus, mida kogenud matkamehed ütlevad: “interruptions are the journey”. Tõlkes umbes “katkestused ongi teekond”. Ehk kui oleks ise omal ressursil tee ääres punnitama hakkanud, poleks ilmselt saanud tutvuda Laose inimeste ja huvitava eluga nii süvitsi…

Ahjaa – enne, kui lahkusime, kinkis pererahvas meile oma pulmafoto – meid oli omaks võetud: