Laose kuulsad viletsad teed on nüüd avastatud ja ära proovitud. Jälle suutsime ära eksida tee-ehitustöödele, mis meie Gessule üldse armu ei andnud, ning millele eelnes kilomeetrite viisi muust maailmast eraldatud külade vahelisi pinnaseteid ning ootamatult rohkelt jõeületusi.

Jõgesid pole tõesti kunagi nii arvukalt pidanud ületama – jõgesid, mille üle ei lähe silda. Vaevalt saad ühest üle, kui juba avastad end järgmise sügavust mõõtmas. Õnneks on praegu kuiv aastaaeg, nii et veetase on üldiselt madal – oluliselt üle põlve vesi ei ulatu, kuid ega kuiva jalaga ka ei pääse. Esimene jõeületus ongi selles mõttes kõige ebamugavam, et võid seal vees tantsida nii palju kui tahad, ikka voolab vesi kolinal saabastesse. Edasi on juba lihtsam vette astuda, sest saapad on vett täis niikuinii. Niimoodi tuli ühel päeval jõgesid ületada kümmekond korda – mina kahlasin ees veest läbi, Margus tsikliga järel. Kusjuures külili käia õnnestus ainult ühel korral, ja veel nii õnnelikult, et seda oli pealt vaatamas mitmekümnepealine rahvahulk.

Kuid nagu öeldud, ilmestasid sõitu tolmused külavaheteed, mis kohati kulgesid läbi üpriski ürgse välimusega maastike. Laos on selles mõttes eriline riik, et teiste Kagu-Aasia riikidega võrreldes on siin kõige rohkem puutumata loodust. See ei tulene siiski edumeelsest keskkonnapoliitikast. Oh, ei! Laos on eriline ju ka selle poolest, et Vietnami sõja ajast on siia jäänud tohutul hulgal miine ning metsade muutmine tootmismaaks nõuab väga ressursimahukaid demineerimistöid. Kahe otsaga asi niisiis, aga küll nad veel jõuavad! Siin-seal oli juba jõutud metsa maha võtta – mööda teed veeresid suuri puupalke vedavad masinad (siin, Aasias on see trend, et vaesemad riigid jätavad infrastruktuuriprojektid, nagu näiteks teede ehitus, hiinlaste hooleks, ning Hiina saab vastutasuks loodusressursse – mida kellelgi parasjagu pakkuda on; siit veetakse välja puitu) ning siin-seal tossasid veel söestunud puukännud.

Õhk on siin üldse niiskusest ja sellestsamast metsapõletamistossust paks, nii et kui päike ongi juba päris kõrgel, on ta värvuselt ikka punakas. See loob kuidagi erilise, pool päeva kestva varahommikuse atmosfääri. Õhtul sama lugu.

Peatusime külades, kus meile jälle lehvitasid sajad pisikesed käed, ning kus meid uuriti jälle nagu tulnukaid.

Siis tuli kümnete kilomeetrite viisi tee-ehitust, mis taaskord ähvardas hambad suust logistada, ning mis kattis meid korraliku tolmukihiga.

Ja siis jõudsime salapärasele “purkide väljale”, mille täpset päritolu keegi ei tea, kuid arvatakse, et need tohutusuured – mõned lausa inimesekõrgused – kivist “purgid” võisid olla kaks tuhat aastat tagasi elanud hõimu matuserituaalide osa.