Ahjaa – kui paagikott risti olevale juhtrauale peale vajub, kipub signaali nupp alla minema. 😀
12 thoughts on “Pilt ütleb rohkem…”
Oh sa mait…
Päris lahe kui paadiga saab koos sõita 😀
Aga vaadates seda pusimist, siis on ikka päris karm nii raske masinaga kivises jõepinnas sõita.
Head veeremist,
Tago
Eelmises postis oli juttu Teil, et korra õnnestus käpp maha ka panna.. nüüd vaatasin videot nagu põnevusfilmi :).. jälle üle õnnelikult.. jälle kõik ok.. jälle kenasti.. aahh! siiski hea, et suhteliselt kalda ääres.
Muidu päris sügav vesi kohati, ei tea kuidas masin sellisele vees leotamisele reageerib?.. vaat et rattad olid mõne ületamise peal pea et täielikult sees..
Päris hea, kohalikud vaatavad pika pilguga.. pikad kiivrite ja motoülikondadega põhjamaalased, pikka kasvu kah veel, nagu tulnukad.. ja tsikliga, mille kubatuur on kusagil kakskümmend korda suurem, kui nad harjunud on. Ilmselt on, mida vaadata 🙂
Aga Laos tundub väga kauni loodusega! Nii et merisiilik kummi ja et reis jätkuks vahvalt!
Vägev! 😀 Ma nii sõltuvuses, et mitu korda päevas kontrollin, et ega uut sissekannet pole. 🙂
Edu teile!
Tere,
mida need perekonnad seal jõekaldal kükitavad ja korjavad?
Kõike head teile!
Kas ühe stseeni puhul kasutasite helmetcam´i?
Kui jah, siis selle tehniline info on puudu 😀
Täielik flashback tabas mind: nii kui kuulsin bemmi signaali häält, teadsin, et kohe järgneb käpulikäimine. Isiklikud kogemused….;)
Loodetavasti need teed vähemalt viivad kuhugi, kuhu tasub minna 😉
Hannu: selliste lühikeste jõeületuste peale ei tohiks tsikkel midagi kosta, õnneks on tegemist mageveega – soolase vee puhul võib ka lühem kokkupuude mootorrattaga olla katastroof. Küll aga kümnekonna jõeületuse puhul, nagu meil, kus vesi ulatub rataste keskosast ülespoole, andis juba tunda – jalatoed, tsikli kesk- ja külgjalad krigiseid ning vajasid uuesti määrimist, sest vesi oli määrde minema uhtunud. Pole teada ka, kuidas see pikalt uputamine rattalaagrite tervisele mõjub. Ning alati on ka risk, et natuke vett satub läbi kardaanireduktori õhutusava reduktorisse (seda siis, kui väga kaua vees olla, sest vendi auk on tegelikult väga väike). Jõeületusel külili kukkumisel või ka väga sügava jõe ületamise korral võib vesi läbi õhu sissevõtuava mootorisse tulla. Siis muidugi asjad tõsisemad ning tuleb mootoriõli ja filter kiirkorras välja vahetada. Tõsisemad jõeületusmehed viivad õhu sissevõtutoru kõrgemale ning panevad reduktori vendile eraldi torud (nn. snorklid) – enamasti siiski disainielemendiks, nagu paljudel neliveoga maasturitel. Endal pole sellise ekstreemi järgi reaalset vajadust veel olnud. Elektrisüsteemi kriitilisi detaile õnneks meie rattal madalale viidud ei ole, v.a. õlisurve sensori ühendus, mis mõnikord peale sügavama jõe ületust hoiatavalt tööle läheb, kui ühendus läbi vettib, mõni hetk hiljem jällegi kustub, kui ühendus taastub.
Margit: meie asjatundmatu pilgu jaoks näis, et nad korjasid seal kive. Milleks, kes seda teab!
Andres: jah, me huumoriga võtamegi seda kui Gessu ütlust: “Tähelepanu-tähelepanu! Ma kohe kukun!” 😀
Riina: Väga sageli on teekond ise niivõrd inspireeriv (mitte just niivõrd raskused, aga see, mida vastu saame – kõik need üksildased maastikud ning sõbralikud naeratused), et see, kas sihtkoht on asja väärt, või kas ongi mingi sihtkoht, ei olegi nii oluline.
See kiivrikaamera võiks meile kogu teekonnast live pilti saata. Vot see oleks lahe.
Oh sa mait…
Päris lahe kui paadiga saab koos sõita 😀
Aga vaadates seda pusimist, siis on ikka päris karm nii raske masinaga kivises jõepinnas sõita.
Head veeremist,
Tago
Eelmises postis oli juttu Teil, et korra õnnestus käpp maha ka panna.. nüüd vaatasin videot nagu põnevusfilmi :).. jälle üle õnnelikult.. jälle kõik ok.. jälle kenasti.. aahh! siiski hea, et suhteliselt kalda ääres.
Muidu päris sügav vesi kohati, ei tea kuidas masin sellisele vees leotamisele reageerib?.. vaat et rattad olid mõne ületamise peal pea et täielikult sees..
Päris hea, kohalikud vaatavad pika pilguga.. pikad kiivrite ja motoülikondadega põhjamaalased, pikka kasvu kah veel, nagu tulnukad.. ja tsikliga, mille kubatuur on kusagil kakskümmend korda suurem, kui nad harjunud on. Ilmselt on, mida vaadata 🙂
Aga Laos tundub väga kauni loodusega! Nii et merisiilik kummi ja et reis jätkuks vahvalt!
Vägev! 😀 Ma nii sõltuvuses, et mitu korda päevas kontrollin, et ega uut sissekannet pole. 🙂
Edu teile!
Tere,
mida need perekonnad seal jõekaldal kükitavad ja korjavad?
Kõike head teile!
Kas ühe stseeni puhul kasutasite helmetcam´i?
Kui jah, siis selle tehniline info on puudu 😀
tore video! tükike “päris” kogemust! aitäh jagamast!
Täielik flashback tabas mind: nii kui kuulsin bemmi signaali häält, teadsin, et kohe järgneb käpulikäimine. Isiklikud kogemused….;)
Loodetavasti need teed vähemalt viivad kuhugi, kuhu tasub minna 😉
Hannu: selliste lühikeste jõeületuste peale ei tohiks tsikkel midagi kosta, õnneks on tegemist mageveega – soolase vee puhul võib ka lühem kokkupuude mootorrattaga olla katastroof. Küll aga kümnekonna jõeületuse puhul, nagu meil, kus vesi ulatub rataste keskosast ülespoole, andis juba tunda – jalatoed, tsikli kesk- ja külgjalad krigiseid ning vajasid uuesti määrimist, sest vesi oli määrde minema uhtunud. Pole teada ka, kuidas see pikalt uputamine rattalaagrite tervisele mõjub. Ning alati on ka risk, et natuke vett satub läbi kardaanireduktori õhutusava reduktorisse (seda siis, kui väga kaua vees olla, sest vendi auk on tegelikult väga väike). Jõeületusel külili kukkumisel või ka väga sügava jõe ületamise korral võib vesi läbi õhu sissevõtuava mootorisse tulla. Siis muidugi asjad tõsisemad ning tuleb mootoriõli ja filter kiirkorras välja vahetada. Tõsisemad jõeületusmehed viivad õhu sissevõtutoru kõrgemale ning panevad reduktori vendile eraldi torud (nn. snorklid) – enamasti siiski disainielemendiks, nagu paljudel neliveoga maasturitel. Endal pole sellise ekstreemi järgi reaalset vajadust veel olnud. Elektrisüsteemi kriitilisi detaile õnneks meie rattal madalale viidud ei ole, v.a. õlisurve sensori ühendus, mis mõnikord peale sügavama jõe ületust hoiatavalt tööle läheb, kui ühendus läbi vettib, mõni hetk hiljem jällegi kustub, kui ühendus taastub.
Margit: meie asjatundmatu pilgu jaoks näis, et nad korjasid seal kive. Milleks, kes seda teab!
ndrk: infot kiivrikaamera kohta saad siit.
Andres: jah, me huumoriga võtamegi seda kui Gessu ütlust: “Tähelepanu-tähelepanu! Ma kohe kukun!” 😀
Riina: Väga sageli on teekond ise niivõrd inspireeriv (mitte just niivõrd raskused, aga see, mida vastu saame – kõik need üksildased maastikud ning sõbralikud naeratused), et see, kas sihtkoht on asja väärt, või kas ongi mingi sihtkoht, ei olegi nii oluline.
See kiivrikaamera võiks meile kogu teekonnast live pilti saata. Vot see oleks lahe.
HD-na, eksole, ja andmeside sat-telefoniga. 🙂