Luang Prabang, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluv linn, on kahtlemata Laose kõige turistisõbralikum koht, ning turiste on siin äraütlemata palju, nagu ka külalistemaju, restorane ja suveniiripoode. Kohati tekib lausa küsimus, et kuhu need kohalikud veel mahuvad, ent ometi on sellel väikelinnal võluv aura, olles pikitud maitseka koloniaalarhitektuuri ning arvukate budistlike templitega. Ning loomulikult lisab sarmi ka rahuliku vooluga Mekong.

Tegemist on niisiis üsnagi ideaalse turismisihtkohana ka nõudlikuma ja tundlikuma turisti jaoks – on olemas nii kultuur kui arhitektuur, samas ei ole aasialikku räpasust ja kaost. Pakkuda on nii hubaseid kohvikuid kui ülisoodsaid massaažisalonge, ning loomulikult võimalust end oimetuks šopata. Oo jaa! Millised köitvad ehted, kangad ja maalid – ostaks nii mõndagi. Kuid motomatkaja reaalsuseks on krooniline ruumipuudus, ja pealegi venitab kõigi ahvatluste hinna eest ekspeditsiooni paar päeva pikemaks. “Kõige hinnalisemad suveniirid on ju need, mida ei saa käega katsuda,” lohutame ennast ning kasvatame iseloomu.

Kuid linnast ka. Luang Prabangi aura on rohkem tunnetamise küsimus, ning sellele tunnetusele andis ilmselt omajagu juurde praegusele aastaajale omane suitsune atmosfäär ning meeldivalt jahe temperatuur, nagu oleks astunud kulupõletamislõhnalisse Eesti sügisesse. Igal juhul võlus ta meid ära.

Mahe valgus muutis muidu kiiskavalt valged templid silmale taltsaks, lastes rohkem süveneda nende kaunitesse detailidesse, ning raagus magnooliad lisasid nostalgiat.

Ühe templi juurde juhatas meid aga hüpnotiseerivana mõjuv trummiheli. Võib-olla oli tegemist mingi rituaaliga, sest hiljem avastasime, et üks ülivõrdes suur trumm on olemas iga templi juures. Igatahes avastasime heli peale kohale jõudes eest hulga noori, oranži riietatud munkasid trummi tagumas, mis kõrvalasuvatelt hoonetelt tagasi peegeldudes kuidagi eriliselt resoneerus, läbi kogu keha – tõeliselt madal ja spirutaalne heli. Pärast oli munkadel veel tükk nalja ja tegemist selle trummi teisaldamisega – vaja oli üle kümnepealist meeskonda, et sellist trummihiiglast kuskile liigutada!

[audio:Luang_Prabangi_munkade_suurtrumm.mp3]

Üheks kaunimaks budistlikuks templiks, mida oleme iial näinud, osutus 1560. aastast pärinev Wat Xieng Thong. Selle peapühamu sametiselt musti seinu ehivad kuldsed ornamendid. Väiksemad, punastes toonides pühamud on aga kaunistatud klaasmosaiigist külaelupiltidega. Jättis väga originaalse mulje.

Luang Prabangi kiidetakse ka kohaliku köögi poolest, mis olla kuudavasti väga prantsuse köögist mõjutatud. Noh, lubatud odavaid steike me ei leidnud (heakene küll, Euroopa hinnataset aluseks võttes on nad muidugi odavad, kuid meie eelarve ajaks nad ikkagi lõhki), nii et pidime piirduma kohalike igapäevamenüüga. Niisiis, allolev jutt on pühendatud Laose toidule, niipalju kui me sellest teame.

Riisil ei hakka pikemalt peatuma – küllap aimate isegi, et see on siin üks põhilisemaid toiduaineid, kuid nii mõnestki Kagu-Aasia riigist eristab Laost see, et siin süüakse palju nn kleepuvat riisi, mida võetakse käega ühisest bambustorbikust, vormitakse pihus palliks, ning pistetakse pärast kastmesse kastmist suhu.

Peale selle on väga levinud riisinuudlisupid, millesse on lisatud veidike lihapoolist, peterselli ja hakitud sibulat, ning mille kõrvale antakse eri kaussidesse pandud lisandeid, millega vastavalt soovile saab oma maitsele vastava supi kokku segada – oaidusid, rohelist salatit, piparmünti, koriandrilehti, tšillikaunu, jms. Selline supp valmib põhimõtteliselt mõne minutiga – kokal on eri koostisosad (mitte valmis supp) valmis pandud, ning tellimuse peale paneb nad lihtsalt kaussi kokku.

Teine hea kõhutäis, mille eest võlgneme tänu prantslastele, on eri täidistega baguette’id, mida leiab laialdaselt nii Laoses kui Kambodžas. Ideaaljuhul aetakse sai süte kohal kuumaks ja krõbedaks, ning vahele pannakse seda, mida parasjagu saada on – grill-liha, kallerdist, ning kindlasti rohelist. Odav ja maitsev.

Tavaliselt on söögkohtades laua peal tasuta kann rohelise teega, ja et ajada asi kõhuhädahirmus turistide jaoks veelgi hullemaks, on sellesse pandud ka jääd. Meie arvates on see kuumal päeval väga heaks jahutuseks.

Igas enesest lugu pidavas linnas toimivad nn ööturud, kus saab osta soodsa hinnaga grillitud kaupa ning muud head ja paremat.

Luang Prabangis armusime ära sidrunheinaga täidetud grillkalasse, mida käisime ööturult “püüdmas” lausa kahel õhtul järjest. Linnast lahkumise eelõhtul võtsime prooviks kõrvale pudeli Laose veini, mis maitses nii, nagu oleks kokku segatud vahuvein ja Vaarikamusi. Mitte just ideaalne hõrgu kala juurde, aga õnneks ei maksnud suurt midagi!

Alates Indoneesiast olen enda jaoks avastanud kätega söömise kunsti – miskipärast on nii maitsvam. Lisaks maitsele ja lõhnale on niimoodi paremini võimalik tajuda toidu tekstuuri. Neis riikides, kus käega söömine levinud, tuuakse lauda ka individuaalsed veega täidetud kätepesukausid, nii et ei pea hügineeni pärast pead valutama. Margus pole käega söömist siiski veel omaks võtnud.

Magusast ka – väga palju müüakse tänaval grillitud banaane. Eriti maitsvad on need värskelt riivitud kookosega täidetult.

Pärast seda, kui olime Luang Prabangi võlusid mitu päeva nautinud, otsustasime edasi, veel veidi põhja suunas liikuda. Jälle jäi teele palju tagasihoidlikke, ent omapärase auraga külasid, ning inimesed olid sõbralikud. Nagu ikka. Ainult kalkunitel oli meiega mingi “kana” kitkuda – muudkui turritasid oma sulgesid.

Ja veel. Varasemalt oli juba kommunistlikust sümboolikast juttu. Nüüd sattus meile näppu üks 1988. aastal trükitud rahatäht, mis siiani käibel. Kas ei tule kuidagi tuttav ette?