Põhja-Laose kultuurimaastikku ilmestavad mitmed siin elavad mägihõimud. Valitsusele on nad muidugi pinnuks silmas – olles pärit kes Hiinast, kes Burmast, kes kusagilt mujalt, ning olles endaga kaasa toonud oma kultuuri ja oma religiooni, kohalikku ühiskonda nad hästi integreeruda ei taha. Üheks selliseks hõimuks on akhad, kes arvatakse olevat Tiibeti kandist ning keda Burma, Hiina, Laose ja Tai peale kokku on loendatud pea poole miljoni jagu.

Üldiselt minnakse mägihõimudele “külla” organiseeritud ekskursioonide raames, meil oli aga eri allikatest saadud GPS-i teetähiste hulgas üks akhade küla nimeline koordinaat, nii et mis muud, kui otsustasime ekskursiooni ette võtta omal käel, ehk teha tsikli seljas veidike geopeitust.

Tee, mis küla poole viis, polnud muud, kui kivine, tolmune rada, ning mingit garantiid selles osas polnud, kas see meid ka soovitud kohta juhatab. Veeresime vaikselt, kahekümnekilomeetrise tunnikiirusega läbi avarate mägimaastike, mida iseloomustasid riisipõllud ning värskena näivad raiesmikud, ning arutlesime omaette selle üle, milline tulevik võiks küll Laost oodata. Sest ehkki riik on end ühest küljest näidanud küllaltki keskkonnateadlikuna, olles loonud mitmeid looduskaitsealasid, on teisest küljest tuua küllaga näiteid vastupidisest. See, mida me enda ees nägime, oli selle elavaks tõestuseks.

Saime linti ka kahe putuka hääled:

[audio:ritsikas_Laoses.mp3] [audio:putukas_Laoses.mp3]

Mitmes kohas oli tee ääres lihtsaid postide otsas seisvaid bambushütte, mis ilmselt olid mõeldud sealsamas metsaraiet tegevatele töömeestele. Ühest sellisest mööda sõites olid sealolijad meie nägemisest ilmselgelt niivõrd erutunud, et hüüdsid ja vehkisid kätega, et me seisma jääksime. Väga hästi oleks see võinud olla kamp bandiite, aga me peatusime ikka. Lõppude lõpuks oleme ju nende maal ning neil on sama palju õigust meid ja meie tsiklit imetleda, kui meil neid. Vaat et veel rohkemgi.

Kunagi varem polnud me kohanud niivõrd kompleksivabalt meie tsikliga ümber käivaid kohalikke – enne kui arugi saime, läks süüde sisse, süüde välja, prooviti üht nuppu ja teist nuppu, keerati gaasi ja vajutati pidurit, ahhetati meie sõiduvarustuse üle. Ilma igasuguste tseremooniateta, niisama, võiks öelda, et häbematultki. Aga ma ei tundnud end üldsegi häiritult. Klõpsisin sama häbematult pilte teha, andsin veel kogu sündmuse krooniks vana head signaali, ning sõitsime edasi. You happy, me happy, nagu siinkandis öeldakse.

Ühel hetkel näitas GPS, et oleme oma külale väga lähedal, ning juba hakkasidki paistma mööda mäenõlva laotuvad majakatused. “Küla, nagu iga teinegi,” mõtlesime skeptiliselt, kuid jäime vahetult enne küla seisma, et sellest siiski pilti teha.

Siis tuli üks tegelane rolleriga, kes meid tükk aega väga rahulolevalt piidles.

Siis tulid külalapsed, hüüdes meile üksteisega võidu “sabaidii-sabaidii!” ehk “tere-tere!” ning rääkides meile arusaamatus keeles.

[audio:Akha_kyla.mp3]

Ei saa jätta märkimata, et need olid kõige räbalamates riietes lapsed, keda me vist kogu oma reisi jooksul näinud oleme.

Siis tulid kohalikud noorikud, kes ilmselt olid teel põllutöödele, sest neil olid pähe seotud tohutusuured korvid.

Siis tuli palja ülakehaga vanem naine, peas helmestega ehitud traditsiooniline akhade peakate, seljas korv ning puusale kinnitatud meile juba tuttav riisitorbik. Haukas muudkui ühest käest arbuusi ning teise käega rändasid suhu riisipallid. Nii muuseas.

Ilmselgelt olime seismas millegi väga huvitava lävel, ning enam ei olnud kahtlustki, kas sõidame küla lähemalt vaatama või mitte. Loomulikult sõitsime! Automaatselt kogunes külas meie ümber rahvamass, ja nii edasi, ja nii edasi. Mis siin ikka rääkida, vaadake parem pilte!