Tagantjärele veel paar sõna Laosest. Ta üllatas. Nagu suurema osa riikide puhul, mida oleme sellel ekspeditsioonil külastanud, ei teadnud me ka Laosest enne suurt midagi. Vaid üks asi oli vestlustest teiste motomatkajatega varem kõrva jäänud – et Põhja-Laose teed on kehvad, kuid pakuvad atmosfääriliste mägikülade näol rohkelt avastamisrõõmu. Ja muud midagi. Seda siis läksimegi otsima, kuid nagu see tihtilugu kipub olema, joonistas elu meile mitmetahulisema pildi. Jah, teed on kehvad, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest tee-ehitus on täies hoos. Mägikülad on atmosfäärilised, kuid mitte midagi sellist, mida me juba Ida-Timoris või Indoneesias näinud poleks. Meie pildile mahtus ka prantsuse koloniaalpärand, lehvivad punalipud, värvikad mägirahvad, kange kohv ning kohalike ootamatu soojus.

Asutasime end taas teele, taas Tai poole, ning põkkusime veel viimast korda meile sellel teekonnal juba sinasõbraks saanud auruse Mekongiga – jõega, mis suures osas tähistab Tai põhja- ja idapiiri. Selleks pidime kasutama parve.

Esimeseks peatuseks sai Tai kultuuripealinnaks peetav Chiang Mai. Tai rahvas peab sellest väga lugu, nii et ükski vestlus kohalikega ei lähe ümber küsimusest: “Kas te Chiang Mais olete juba käinud?”. Mõistagi ajab see ootused suureks. Taaskord pidime tõdema, et liiga suureks, sest leidsime eest tavalise suure, tolmuse ja lärmaka linna, mida ei suuda päästa ka see, et selles on samapalju templeid, kui Bangkokis kokku. Võib-olla ei ole meil lihtsalt määratud Chiang Maisse ära armuda? Või Taisse üldse? Ärge saage valesti aru, Tail ei ole tegelikult häda midagi, ning kohati leiab siingi võluvaid nüansse, kuid et tekiks selline arusaamine, nagu mõne riigi puhul, et “see ongi see”… Mida ei ole, seda ei ole. Veel mitte.

Pildikesi Chiang Maist:

Phra Singhi templis toimus munkade meditatsioon:

[audio:Chiang_Mai_meditatsioon.mp3]

Kui nüüd siiski püüda olla objektiivne, siis ei saa välistada, et meie kesisevõitu mulje on tingitud igapäevasest lämmatavast kuumusest, mis muudab meid loiuks ja virilaks. Kuid mitte ainult meid – enam kui üks kord oleme turvalise parkimisega külalistemaja otsides kuulnud, et “nobody steal your bike, your bike too heavy, the sun is too hot, everybody so tired!” (keegi ei varasta teie ratast ära, see on liiga raske, ilm on liiga palav, kõik on nii väsinud!). Muidugi vaevalt, et vargal on ilmast sooja ega külma, aga see selleks. Palavus ON väsitav.

Me ei hakanud Chiang Mai peale liigselt aega raiskama, vaid otsustasime kuumuse eest mägedesse põgeneda. Ja teatavasti pole jahedamat kohta kui mägikoopad. Otsisime üles üsna Myanmari piiri lähedal asuva Lot’i koobastiku, rentisime gaasilaterna ja giidi seda kandma, ning sõit bambusparvel mööda Nam Langi jõge läbi koobaste võis alata!

Pooleteisekilomeetrise sõidu sisse jäid peatused suuremates koobastes. Nägime ära nii stalagmiidid (kasvavad alt üles) kui stalaktiidid (kasvavad ülevalt alla), kuid lisaks nendele on huvitavad koobastes säilinud paari tuhande aasta vanused tiikpuust kirstud – mõni neist lausa 9 meetrit pikk. Neid on leitud mujaltki Põhja-Taist ning arvatakse, et need on Lawa hõimu pärand. Ühes koopas ei ole tavaliselt üle kümne kirstu, nii et ilmselt toimisid koopad kalmistuna vaid kogukonna väljapaistvamatele liikmetele.

Koopas oli mõnusalt jahe, kuid nii kui välja saime, lämmatas kuumus edasi.