Akhade küla Laoses andis nii võimsa emotsionaalse laengu, et nüüd, kui olime jõudnud Taisse, ei saanud kuidagi vastu panna kiusatusele mägirahvaste vallas veel midagi uut avastada. Käsitsi joonistatud kaart näpus, istusime taas tsikli selga ning põrutasime tundmatusse.
Teele jäi igasugu külasid – nii selliseid, kus meid nähes suveniiriletid lahti löödi, kui selliseid, kus lapsed vaatasid meid hirmunud pilgul, nagu oleksime esimesed turistid, keda nad on eales näinud.
Teele jäi karenite külasid. Karenid on pärit Myanmarist ning tegemist on arvu poolest suurima rahvusvähemusega Tais – kokku üle kolmesaja tuhande inimese. Maailmas elab neid üle 14 miljoni – mõelda vaid, kümnekordne Eesti elanikkond – kuid vaatamata aastakümneid kestnud vabadusvõitlusele ei ole neil iseseisvat riiki õnnestunud rajada. Paljud on Taisse põgenenud tagakiusamise eest Myanmaris.
Visuaalselt üheks ekstravagantsemaks rühmaks karenite seas on kayanid, kes on üle maailma tuntud oma pikkade kaelte poolest. Teaduslikust küljest vaadates on jutt pikkadest kaeltest muidugi jama – vaskrõngaste lisamine kaelale ei venita seda pikemaks, küll aga surub alla rangluud ning sunnib rinnakorvi deformeeruma, kuid vaatepilt on efektne.
Tänapäeval kannavad kayani naised rõngaid rohkem kultuurilise identiteedi säilitamise pärast, kuid rõngad toovad ka turiste, ning turistid toovad raha. Teooriaid ja legende selle kohta, miks rõngaid üldse kandma hakati, on muidugi mitmeid. Näiteks, et rõngad kaitsesid naisi orjastamise eest, sest rõngastatud, inetud naised ei pakkunud võõrastele hõimudele huvi. Romantikutele meeldib kindlasti seletus, et pika kaelaga naised meenutavad kayani muistendite olulist tegelast, draakonit.
Shanid jõudsid tänase Tai, Laose ja Myanmari aladele juba enne, kui 13. sajandil loodi Sukhothaisse esimene Siiami kuningriik, ning täna elab suurem osa nendest Myanmaris.
Ja siis on veel lisud ja lahud ja mitu rahvusrühma veel, kellest kõik elavad Põhja-Tai mägistel aladel. Muide, nii nagu Laoses, on ka Tais õhk praegusel aastaajal alepõllunduse osaks olevast metsapõletamisest suitsust paks, nii et erilisi vaateid mägedest ei saa. Siin mõned pildid:
Tere!
Olen Teie reisi jälginud alates 3 päeva enne väljasõitu Tallinast, aga kirjutan esimest korda. See kõik on väga lahe olnud siiani ja austus teile oma tehniliste viperustega hakkama saamisel. Kuhu nüüd edasi, kas lähete Indiasse ja Aafrika ka ikka plaanis või jääb see Aafrika ikka ära.Igaljuhul jõudu ja tahtmist. Kui ükskord………… ei tea millal Eestisse saate, siis peaks ikka tegema mitmepäevase fännklubi kokkutuleku. Seniks aga ILUSAT KULGEMIST JA PIDAGE SEDA LEHTE IKKA TIHEDAMINI MEELES, SIIN ON LUGEJAID PALJU. OOTAME uusi avastusi!
Postituste vähesuse üle nurisemine on minu meelest täiesti ebakohane.
Käin ka iga päev kontrollimas ja polegi iga kord midagi uut 🙂 Huvi ikka suurem kui materjali pakkuda jõutakse, mistõttu jaksab ka kõik postitused läbi lugeda ja iga putukavidina ära kuulata. Seda tean omast käest, et no pole seda internetti igal pool…
Siin mõni aeg tagasi paistis pildilt Powershot G11, kas selle Lõuna-Ameerikast omandatud A-seeria kaameraga juhtus midagi või jäi mul miskit kahe silma vahele?
Tere,
Olen ka teie tegemisi juba eelnevatest seiklustest jälginud. Mõnus lugemine hommikukohvi kõrvale. Esimest korda tekkis kiusatus veidi viriseda siis, kui saabus kurb uudis, et Aafrika jääb ära. Õnneks suutsin ennast sel hetkel tagasi hoida. 🙂 Loodan, et ikkagi leiate tahtmist ja vahendeid, et veidi mooramaameeste õuel töristada.
Nähes toda G11, tekkis minulgi küsimus, et mis vana kaameraga juhtus. Siis aga lohutasin end sellega, et Aasias fotokola hinnad taskukohasemad, kui kodumaal. Pakun, et madal hind aparaadi ostma ahvatleski. Isegi vahetaks oma G9 uuema vastu.
Ootan edaspidigi neid “väheseid”, kuid väga meeleolukaid postitusi. Aitavad nad nüüdseks tüütuks muutunud talveilma mõttest maha viia, ning süstivad lootust, et kaugel pole aeg, kui saan endagi Gessu loodusesse viia.
Päikest (ja veidi jahedamaid/kargemaid tuuleiile),
Lauri
Kuna kõik blogi lugejad arvatavasti loe Motomaaniat, siis pealkiri + link siin:
“Aita ümbermaailmareisi unistus lõpuni viia”
http://www.motomaania.ee/index.php/2010/03/22/aita-umbermaailmareisi-unistus-lopuni-viia/
Väga väga vahva postitus taaskord. Ainult, et mitme pildi pealkiri vana naine kujutab ilmselt minust ja teist u 10-15a vanemaid naisi (ehk siis nii 38-43a). Eks põllutöö seda vanust juurde kruvibki.
Aga see nii remargi ja mitte irisemise korras :).
Hääd reisi jätku! 🙂
Tere kõigile!
Jakartast alates oleme tõepoolest Canon G11 omanikud, sest sealt soetada oli teda tõesti väga soodne.
Vana hea A710 väsis suure klõpsimise peale lihtsalt ära (mis väljendus kulunud nuppudes ja surnud pikslites, ning värvid ei tundunud enam väga õiged) ja on nüüd Kariina taskus, leiab aeg-ajalt kasutust ja jadavõtteid teen ikka sellega. Eks hoiame teda nüüdsest pigem tagavarakaameraks, sest juba varem kogetud äravarastamise/katkiminemise juhtumid võivad meid ühel hetkel uuesti tabada. Samuti filmide ilmutusega on mõned korrad nirusti läinud, mis pani tõsiselt mõtlema veidi korralikuma digiseebikarbi peale. Digipeeglit muidugi soetada ei jõua.
Aafrika on veel lahtine, kuid kodanikud MTÜ-st Mootorrattur pöördusid meie poole ambitsioonika plaaniga ning püüavad meie üritust korjanduskastide ja mitmekülgse promo abil “võiduka lõpuni” viia. Kui keegi siinlugejatest tunneb, et jaksab pärast kaht aastat kestnud sõitu meiega veel ka Aafrikasse kaasa “reisida”, võib anda oma panuse kas motopoodides olevatesse korjanduskastidesse või meie kontole (number on leitav Kontaktide lehel). Kui see õnnestub ja saame piisava ressursisüsti, ning kui, ptüi-ptüi-ptüi, tehnika ja tervis vastu peab, saame rattad ka Aafrika mudaga kokku määrida.