Kui Khmeeri impeerium alustas allakäiku, algas teistel õitseng, sealhulgas 1238. aastal Sukhothais asutatud esimesel siiami kuningriigil. Tänapäeval peetaksegi Bangkokist neljasaja kilomeetri kaugusel olevat Sukhothaid esimeseks pealinnaks Tai ajaloos. Pärast kaht sajandit kestnud õitsengut tõusis esiplaanile aga tänasele Bangkokile üsna lähedal asuv Ayutthaya, ja nii on mõlemas säilinud esinduslikke sakraalarhitektuuri näiteid.

Kuna Sukhothai jäi meie teele esimesena, siis seal said ka mõned pildid tehtud.

Muide, Siiam oli riigi ametlikuks nimeks vahelduva eduga 1949. aastani, kui see nimetati ümber Taiks.

Tänast Taid painavad poliitilised rahutused. Nimelt on Bangkokis juba mõnda aega kestnud nn punasärklaste tänavaprotestid, mille eesmärgiks on sundida valitsust tagasi astuma. Ehkki üldjoontes on tegemist rahumeelsete meeleavaldustega, on välja tuldud sümboliliselt küllaltki efektsete käikudega – näiteks valati nädal aega tagasi meeleavaldajatelt kogutud veri valitsusasutuste trepiesisele laiali. See ei paista siiski valitsust kõigutavat, ning tänaseks ollakse seisus, kus on kaheldav, kas sellest kriisist on üldse midagi sündimas – punasärklased ei ole otseselt provotseerivad – põhiliselt piirduvad lärmakate miitingutega ühel väljakutest, ning tänaseks on kavandatud rongkäik läbi linna. Ja kuni nad kellegi õigusi otseselt ei riku, ei saa valitsus ka sekkuda.

Ühesõnaga oleme Bangkokis tagasi, Kagu-Aasia ring lõplikult tehtud. Enne, kui lähen jutuga edasi, väärib ehk äramainimist ka see, et veidi enne Tai pealinna naasmist sai meil täis 100 000 kilomeetrit sellel ekspeditsioonil.

Mõni ehk küsib, et mis me jälle Bangkokis teeme, ja kas me ei peaks mitte juba teel Kesk-Aasia poole olema. Asi selles, et Taist edasi on meil võimalik liikuda ainult lennuki või laevaga, sest Myanmar on sõjaväelise režiimi all (ja kui tsikliga saakski siisse, siis enamasti peaks ta reisima sõjaväeauto kastis, sest teede kasutamiseks on vajalik eriluba) ning Hiina nõuab kas kohaliku juhiloa olemasolu koos korraliku impordimaksu ja paberibürokraatiaga, mida tuleb nädalaid korraldada, või mõistuse piire ületavaid rahasummasid, et maksta kinni sind läbi riigi saatev 4×4 autoga eskort – nii umbes 400 dollarit päevas.

Niisiis oleme Bangkokis ning tegeleme tsikli transpordi korraldamisega Nepali. Tegemist on kuuenda ehk kõigi eelduste kohaselt meie viimase lahkuminekuga tsiklist, ning tsikli jaoks saab see olema kolmas kord lennata. Esimene kord lendas ta Hispaaniast Argentinasse (üle Atlandi ookeani), teine kord Colombiast Panamasse (üle Darien Gap’i). Jälle pisut pabistamist.

Igasugu muud asjad vajavad ka tegemist (viisad Nepali ja India jaoks, tsikliga kaasa uus rehvikomplekt, mõned varu- ja kuluosad, ports uusi filme osta ja vanad Eestisse ilmutamisele saata, jms), nii et oleme siin juba mõned päevad ringi tormanud, ning oh, üllatust! linn on hakanud juba kuidagi kodusena tunduma. Võib-olla on asi muidugi ka selles, et kaks viimast päeva on olnud küllaltki pilves ilm ning temperatuur on jäänud mõistliku +33 C piirimaile, nii et oleme saanud vabamalt hingata ja linna elurütmi ja helisid vaikselt endasse imeda. Siin mõned pildid ja helid…

Sama koht helis:

[audio:BKK_pime_kerjus.mp3]

Meeleavaldus helis:

[audio:BKK_riigipoore.mp3]

Ja iga päev käib meie akna alt läbi juba kaugelt kuuldav jäätisemüüja:

[audio:BKK_j22tisemyyja.mp3]