Algul olime India toitude suhtes küllaltki skeptilised, kuid ajapikku üht-teist proovides on lausa lemmikudki tekkinud. Ja mis seal salata, ehkki üldiselt sööme hea meelega liharoogasid, siis siin oleme õppinud taimetoite hindama – valik on ju suur, ning maitsetusest on kogu India maitseainebuketi juures patt rääkida.

Näiteks pole hommikusöögiks midagi paremat, kui võtta üks parantha (pannkoogisarnane täidisega sai), ning kõrvale kausitäis maitsestamata jogurtit. Mõnikord antakse paranthaga söögiriistad ka kaasa, kuid üldiselt käib selle söömine kätega – muudkui aga murrad endale tüki, paned lusikaga natuke jogurtit peale, ning pistad suhu. Täidiseid on erinevaid, meile on kõige rohkem meeldima hakanud parantha kartuli või paneeriga (ehk kääritamata juustuga). Hinnaks 20-30 ruupiat (5-8 krooni) tüki eest, pluss jogurt.

Parantha kõrvale pakutakse tihtipeale marineeritud aed- ja puuvilju (pickles). Kui esimene väga maitsetu on välja kukkunud, siis on nendest abi, kuid üldiselt on ainuüksi neid saatev vänge äädikalõhn üpriski eemalepeletav, mistõttu me oleme need enamasti puutumata jätnud.

Lõuna- või õhtuooteks, või ka niisama kergeks snäkiks sobib ideaalselt pea igas teeäärses söögikohas valmistatav samosa – suures vokipannis aetakse õli gaasi valjuhäälse vihisemise saatel kuumaks, ning visatakse köömnetega maitsestatud taignakompsukesed sisse. Sisuna oleme kohanud eranditult vaid kartulit, kuid loomulikult ei puudu sealt ka teatav kogus tšillit.

Kõige maitsmavad samosad sõime traditsiooniliselt kõige suvalisemas teeäärses putkas Punjabi maakonnas, kus lisaks sellele, et nägime oma silmaga, kuidas värsked samosad õlisse visati (tihtipeale on suurem hulk neid valmis tehtud ning tellimuse peale soojendatakse need vaid üles), pakuti kõrvale ka maitsvat tomatikastet. Tavaliselt maksavad samosad 5 ruupiat tüki eest ehk veidi üle krooni, ning kahest täitsa piisab, et näljatunne ära tappa.

Lõuna- või õhtusöögilemmikuks on mul thali nime all tuntud toidukomplekt, mille kohustuslikeks komponentideks on suur hunnik riisi, mõned chapatid (õlis praetud, “puhvis” saiad) või naan (lame sai), maitseainetega hautatud aedviljad ning valik paksu konsistentsiga karrisid ehk kastmeid. Kui võtta taimne thali, siis on hind reeglina 60-90 ruupiat (15-25 krooni), kana-thali saab kätte umbes 120 ruupiaga (32 krooni). Igal juhul mul on küll nii, et kui ma lõunaks ühe thali võtan, siis pole kõht õhtuks veel tühjaks läinud.

Margusest on aga saanud suur Lõuna-Indiast pärit dosa austaja. Tegemist on riisijahust valmistatud ning toruks keeratud vahvlilaadse saiaga, mille sisse käib tavaliselt jällegi kartul või paneer, ning mille kõrvale pakutakse kausitäit vürtsikas-hapukat aedviljaleent ning maitsemeeli maha rahustavat “kookosemöksi”. See on jälle selline kergem toit, ning hinnaks 50-70 ruupiat (13-19 krooni).

Siis on veel maitsvad igasugu eraldi müüdavad karrikastmed, mida on hea riisi ja naaniga kombineerida. Indialastel on kombeks tellida toit nö kamba peale, st kui on suurem seltskond, siis võetaksegi erinevaid karrisid ning suurem kogus paljast riisi ning naani, ning igaüks serveerib siis endale ise.

Maitsvamateks on meie arvates osutunud

– malai kofta (pehme kartul piparkoogimaitselises tomatikastmes):

– palak paneer (kääritamata juustu kuubikud spinatikastmes):

– kana tikka masala (jogurtis marineeritud kana vürtsikas tomatikastmes):

Nagu öeldud, on naan ühe karri juurde nagu rusikas silmaauku. Siin üks pilt meie arvates eriti hästi õnnestunud naanist:

Kuid tänavalt saab osta ka teistsugust, jämedakoelisemat saia, mis sellegipoolest maitseb hea:

Kui seesama “India maitseainebukett” ära väsitab, siis on Himaalajate regioonis võimalik saada Tiibetist pärit momosid ehk (aurutatud või praetud või küpsetatud pelmeene), mis on siin, Indias, sama maitsvad kui Nepalis. Ikka veel ei ole suutnud me neist ära väsida – ühed parimatest on aedviljade ja jakijuustuga momod, mille eest küsitakse umbkaudu 70 ruupiat (19 krooni) taldrikutäie eest. Liha sisaldavad momod on umbes kolmandiku võrra kallimad.

Ning loomulikult thukpat – tiibetipäraseid nuudleid. Taldrikutäis nuudleid veidikese lambalihaga maksab 40 ruupiat ehk umbes 10 krooni.

Joogina on siin populaarne tee – enamasti chai ehk piimatee (mõnikord on sellele lisatud vürtse), kuid ka lihtsalt must tee kardemoni ja kaneeliga (mida nimetatakse Kašmiiri teeks). Palava korral teeb aga ilma lassi – jogurtilaadne jook (vastavalt soovile kas soolasena või mango-banaaniga).

Ja lõpetuseks, traditsiooniliselt, maiustused – mitmesugused pagaritooted (sh värskelt riivitud kookosest valmistatud küpsised – mmm!) ning ikka needsamad piimased, suhkrused, siirupised kompvekilaadsed hõrgutised. Muide, India põhjaosas ollakse küllaltki keskkonnateadlikud, ning mitte kunagi ei pakita kaupluses/turul toidukraami kilesse vaid ikka ajalehte või paberkotti.