Miljon dollarit (I osa)

Manali tee seis jätkuvalt ebaselge – üks päev liiklusele avatud, siis jälle suletud – võtsime ette retke veel ühe järve, Tso Moriri äärde. Juba enne Indiasse jõudmist kaarti uurides oli see silma hakanud oma isolatsiooni poolest, asudes mägiplatool, selle juurde viimas vaid kahtlase väärtusega rada. Niisiis oma võlu, kuid ka oma valu, sest sellistes tingimustes on tsiklile kerge liiga teha.

Enne teeleasumist said eesolevat arvestades ära vahetatud rehvid ning ka juba ammust aega lekkinud õliaken.

Siis võis sõit alata. Pikalt-pikalt kulgesime Induse orus jõe endaga külg-külje kõrval. Tõsi küll, üks liikus ühes, teine teises suunas – sõitsime ülesvoolu.

Orgu ääristasid kõrged kaljuseinad, mille värvigammas domineerisid algul kollakaspruunid toonid, mis ajapikku asendusid halli ning täiesti sürreaalsena näiva purpuriga. Justkui loodus oleks otsustanud rutiini vältida, ning tavaliseks saanud toonide asemel oma loometöös midagi löövamat, ekstravagantsemat kasutada. Siin-seal jättis mäekülgedele tuulega kuhjunud liiv ebatavalise nurga all päikesevalguses helendades mulje, nagu keegi oleks sinna hooletult puistanud kullapuru. Meile avaldas selline värvi- ja materjalikasutus igal juhul muljet.

Siin-seal risustasid maastikku ilmetud sõjaväebaasid (mille pildistamine on loomulikult seadusega keelatud), samas kui väikestel küladel ei tekitanud loodusesse sulandumine probleemi. Ladakhlased on üldiselt pildistamise suhtes küllaltki pelglikud, kuid aeg-ajalt ikka satume selliste peale, kes lasevad end hea meelega jäädvustada.

Ühel hetkel jätsime Indusega hüvasti, sest pöörasime suuremalt teelt väiksemale, Tso Moriri suunas viivale haruteele. Kui muidu olime liikunud 3500 meetri kõrgusel paikneva oru turvalises embuses, siis sealt edasi hakkas tee tasapisi tõusma, pakkudes üha avaramaid vaateid ning paljastades meie uudishimulikele pilkudele üha enam lumiseid mäetippe. Kuna olime jõudnud platoole, tundusid needsamad lumised tipud meile väga lähedal.

Ületasime 4800 meetri kõrgusel asuva kuru, Namshang La, tehes enne sõidu jätkamist seal lehvivate palvelippude puntrale ringi peale.

Üsna varsti pärast kuru hakkaski järv paistma. Kuid kas mitte liiga vara? GPS näitas Tso Moririni linnulennult veel oma kümmet kilomeetrit, kuid ometi paistis ees midagi sinist.

Mida lähemale jõudsime, seda lummavamaks muutus vaatepilt. Tso Moriri see muidugi polnud, vaid nagu hiljem selgus, hoopis hulga väiksem Kiagar Tso. Kuid missugune vaade! Vähe sellest, et järvevesi peegeldas pea täiuslikult selge taeva sinist tooni, teisel pool järve kõrguvad mäed olid kaetud kui lumehärmaga, jättes ühtaegu võimsa, kuid salapärase mulje.

Olime tulnud Tso Moriri pärast, kuid olime täiesti ootamatult avastanud lummava pärli. Kahtlemata oli tegemist miljoni dollari vaatega, ilma liialdamata. Ilmselt võimendas muljet ka see, et ümbritsev monotoonne maastik oli kõrgplatoole omaselt küllaltki lage ning elutu.

Kiagar Tso juures sillutis lõppes ning algas kivine rada, mis kord hargnes mitmeks, siis jälle koondus üheks. Nagu öeldud, ei olnud GPS-i järgi sealt Tso Moririni enam väga pikk maa, kuid ometi ei saanud teekond olema lihtne. Kuid ega pingutusest higistama ka ei ajanud, sest iga lühikese aja tagant pidime peatuma, et pilti teha. Lihtsalt nii võimas oli meid ümbritsev, et peatumata edasi sõita oleks olnud patt.

Pärast korralikku rappumist mööda platood kulgenud rada hakkaski kauguses paistma meie sihtmärk, sinav Tso Moriri.

(jätkub…)

10 thoughts on “Miljon dollarit (I osa)”

  1. ILUS!
    Väga vastiku koha pealt jätsite muidugi pooleli posti 😀

    Lummavat veeremist,
    Tago

  2. Tervitused seiklejad!

    Tõesti leidsite millioni vaatega koha. Super!
    Uudisimust, mitu kilomeetrit Te tänaseks läbinud juba olete?

  3. vaated on järjest kallineva valuuta väärilised tõesti! 🙂
    aga kas laulsite ikka ” mul on bemmil uued kummid”?

    Nael kummi!

  4. Habe liiva täis ei lähe, küll aga saiapuru ja muud söödavat! 😀 Ega ma teda niisama ei kasvata, vaid see on nagu ettevalmistus Pakistani minekuks. Oleme täheldanud, et konservatiivsetes islamiriikides suurendab habe austust – ehk oleme kohalike silmis usaldusväärsemad ning saame nendega paremini jutule, et sealsest elust õigemat maiku suhu saada…

  5. Liimige sel juhul mõlemad kiivri külge habemed. Nagunii on kiiver enamus ajast peas ja habe selle all ei ole nähtav. Seda teistepoolset lugupidamist ja austust on vaja just liikluses 😀 ehk habe aitab ka seal? 😉

  6. Habe on tõesti vägev, müts maha Margus!
    Tunnistan, et vahepeal ei ole lugenud Teie reisikirjasid, kuna tegin vahepeal ise tsikliload ära ja olen nüüd üsna kobeda Transalp-i omanik ja müüd loen jälle Teie lugusid.
    Igatahes kõik on väga vägev!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga