Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.

Teine variant kõlas miskipärast ahvatlevamalt. Olgugi, et küllaltki lage, madalate põõsapuhmastega maastik ei soosinud hästi varjatud koha leidmist, on ööbimisel lageda taeva all, inimasustusest eemal oma võlu. Justkui tähtede sära, tuuleiiliga sinu kõrvu kostuvad sahinad ja krõbinad ning lumega kaetud mägede külm hingus kuuluksid ainult sulle, samas aimad, et hoopis sina ise oled millegi suure – palju suurema, kui isegi hoomata suudad – valduses. On ärevus, aga on ka turvatunne.

Vaatasime pineval pilgul ringi, kuid meid ei ümbritsenud muud kui mööda liivast-kivist maastikku ilmestavad madalad puhmad.

Kuid päike oli loojumas ja valgus hämardumas, nii et mõtlesime, et varsti ei ole niikuinii enam võimalik põõsast mootorrattast eristada. Panimegi telgi jälle teest vaid mõnekümne meetri kaugusel poolenisti põõsa varjus üles, lootes, et ehk ei saa hilisõhtune liiklus väga tihe olema ja meid ei märgata.

Siis ei jäänud üle muud, kui jälgida imestuses oma miljoni dollari vaadet ning selle muutumist vastavalt sellele, kuidas päike aina madalamale laskus, mängides varjudega ning kord pannes rõhku viimases valguses säravatele lumistele tippudele, kord paitades madalamal asuvaid voolujoonelisi vorme, kogu mängu saatmas imeline vaikus.

Olime end sisse seadnud umbes 4600 meetri kõrgusel, millest sai meie seni kõrgeim telkimiskoht, nii et öösel langes temperatuur alla nulli, kuid tähed… ei mäletagi, et oleks kunagi taevas nii palju tähti näinud…

Hommikuks oli taevas pilve läinud, kuid ometi ei olnud me sellest nõrdinud. Tõusev päike lõi mägede kohal hõljuvad vihmapilved eriliselt helendama, justkui pakkudes oma eilsele etendusele nüüd järelrooga.

Hommikusöögiks keetsime värvipoest ostetud lahustit priimuse kütusena kasutades (muud, neutraalsemat pole siin saada, kuid õnneks on sellisel kõrgusel õhu hapnikusisaldus madal, nii et lahusti ei plahvata!) kaks ringi teed, manustasime mõned võileivad ning asutasime end Tso Moriri poole teele.

Selline ta siis on, Moriri järv ning seda ümbritsevad enam kui 6000 meetri kõrgused tipud:

Kuna meie veevarud olid otsakorral, siis põikasime ka Korzoki külla, et mõni pudel varuks osta. Silma järgi võis seal elada maksimaalselt paarsada inimest, kuid ometi ei puudunud sealt paari sajandi vanune klooster. Üldiselt on aga tegemist küllaltki masendava asumiga.

Võtsime suuna tagasi, peatudes ühe rändkarjakasvatajate laagri lähistel. Kohe oli meid uudistamas väike seltskond. See on ikka hämmastav, mismoodi inimesed elavad – kui vähesega lepivad. Eriliselt härda tunde tekitasid lastel olnud mänguasjad – traadist ja konservikarpidest valmistatud kärud, kuid kui palju rõõmu nendest! Ma ei usu, et kaugjuhtimisega mudelauto või kümne Barbie (või mis iganes nukud praegu popid ka pole) omanik neist õnnelikum oleks. Pani taas mõtlema, kas on neid asju ikka nii palju tarvis, ning kas kõige rikkam on ikka see, kellel on surres kõige rohkem asju, või on need muud asjad, mis määravad. See sõbralik naeratus, millega sind vastu võetakse, ning hoolimine keskkonnast. Nende inimeste ökoloogiline jalajälg on meie omast palju, palju väiksem, kuid ikka on meil vaja uusi kingi, uut telekat, uut autot, uut…

Veeresime edasi mõtisklustes, ja imetlesime vaikuses vaikivat loodust. Mitte meie ei oma seda kõike, vaid oleme osa sellest. Miljon dollarit võib saada kõigi omaks, kui oskame seda hinnata.