Zanskarina tuntud piirkonda India põhjaosas ei satu just ülemäära palju turiste – põhjuseks esmajärjekorras asjaolu, et tee sinna on avatud vaid mõned kuud aastas, ning ka siis on tegemist pika ja piinarikka teekonnaga. Mõistuse häält trotsides võtsime selle tee rataste alla kohe, kui see nädala jagu tagasi avanes, sest piitsutustele peab ju mõistagi järgnema präänik.

Tegelikult läks präänikutega kostitamine lahti veel enne kui päriselt Zanskari orgu jõudma hakkasime, kuid ega piitsutusedki meist kaarega mööda läinud.

Lehist alanud sõitu vürtsitasid korduvalt meiepoolsed sajatused niigi kuumaastikku meenutavat teed hõivavate, vaevu-vaevu venivate sõjaväekolonnide suunas, millele tee ääres seisma jäänud kohalik kontingent alandlikult lehvitama kippus, justkui tegemist oleks rahvuskangelastega. Ausalt öeldes pani selline vaatepilt õlgu kehitama, sest kas väljamõeldud vaenlase vastu valmistumise asemel ei oleks mõistlik veidi rohkem hoopis tsiviilotstarbelisse infrastruktuuri panustada? Selle asemel aga näeme sõiduteel raskeid tanke veeremas ning ei möödu päevagi, kui pea kohalt ei lendaks üle mõni helikopter, süngetes toonides transpordi- või hävituslennuk. Rahvas on pandud uskuma, et Pakistan ja Hiina on võimsad vaenlased, ehkki nii palju kui ma aru saan, et ole Pakistanist Indiale vastast, ning aktiivsest konfliktist Hiinaga on ka asi kaugel. Kuid nagu üks tee ääres silmatud propagandistlik silt ütleb, “vabaduse puu kasvab ainult siis, kui teda kasta verega”. Ei teagi, kas nutta või naerda.

Kuid präänikute juurde tagasi. Varsti pärast seda, kui pöörasime Kargilist Zanskari orgu viivale teele, leidsime ideaalseima koha telgi ülespanekuks kui üldse võimalik. Tasane muruplats, mida siin-seal kaunistasid erksavärvilised lilleõied, oli mägiteel liiklejate pilkude, aga ka tuule eest täiesti varjatud, pakkudes samas häid vaateid ümbritsevatele mägedele – isegi ühele lumelaviinile olime tunnistajaks. Kabjajäljed maas vihjasid sellele, et meile võib mingil hetkel tulla külalisi, kuid mis sa kariloomadest või karjastest ikka kardad.

Hommikul oligi meie tegemisi jälgimas hobusekari, kuid karjust polnud kusagil näha.

Pakkisime asjad ning asutasime end taas teele. Kuid millisele teele! Järgnevad paarsada kilomeetrit ei olnud tee parem kui viimased kilomeetrid Tso Moriri äärde, koosnedes peaasjalikult kõvast pinnasest välja turritavatest kivilahmakatest, kuid sekka liiva, muda, lund ja palju vett. Seda viimast oli kohe eriti palju – nagu keegi ütles, ei ole Zanskari teel probleemiks mitte lumi, vaid see, et lumi on sulamas. Ja et see talv olla ka siin sadanud eriti palju, siis võite vast ette kujutada. Tõepoolest, ei möödunud kilomeetritki, ilma et poleks pidanud läbima mõnd hiiglaslikku loiku või lumesulamisveekraavi. Ilmselt oli ka õnne käsi mängus, et me kordagi üheski (mõnikord lausa põlvini veega) kraavis külili ei käinud, sest kohati oli vool väga kiire, ning põhjas lebavad lahtised kivikamakad ei pakkunud just palju haaret.

Kuid millisesse kohta olime sattunud! Algul kulgesime kitsas, kärestikulises kanjonis, siis muutus org laiemaks ja rohelisemaks, seda ilmestamas märjad luhad, taamal lumised mäed. Taaskord pidime ületama ühe kuru, 4401 meetri kõrguse Pensi La, ning mida lähemal kurule, seda rohkem oli mõistagi lund. Päris kurule jõudes avastasime end kui talvevõlumaalt – kõik oli valge nii kaugele kui silm ulatas nägema, siin-seal sinava jääkaanega kaetud järvesilmad, ning meie tee vaid tumeda, porise niidina seda maastikku poolitamas. Siis tuli veel hiiglaslik liustik, Drang Drung.

Sõidutehniliselt ei olnud meie ajastus Zanskari külastamiseks niisiis ilmselt kõige parem, kuid samas – oleks tulnud hiljem, kui lumi kõik sulanud, mäetipud päikese käes “pruunistunud” ja ojad niredeks kuivanud, poleks saanud imetleda keskmiselt 6000 meetri kõrguse Zanskari mäestiku kuninglikke lumiseid tippe.

Päev otsa olime liikunud keskmiselt umbes 20 km/h (sellistes tee- või õigemini rajaoludes kiiremini lihtsalt ei saakski) ning teinud rohkelt fotopeatusi, nii et pärast kuru ületamist (ning ametlikult Zanskari orgu jõudmist) oligi juba õhtu käes ning aeg otsida telkimiskoht. Kuna süües kasvab isu, siis ei leppinud me enam millegi vähema kui vinge vaatega otse liustikule, ning ei teinud suurt numbrit ei sellest, et a) nii telk kui tsikkel jäid teelt näha, b) koht oli kivine, pisut kaldu ning kõrgel ja seega tuulte meelevallas, c) meil oli vaid pool liitrit vett. Aga vaade oli jalustrabav!

Varaöises kuuvalguses olid lumised mäed kuidagi eriti lummavad, justkui oleksime sattunud mäekuninga loodud illusiooni.

Hommikul kaua magada ei saanud, sest veel enne, kui päikese valgusloide jõudis meie telki puudutada, äratas meid mäekülgedelt vastu kajav, kõrvulukustav koopaoravate kriiskamine. Oli aeg jälle liikuma hakata.

Muide, veeprobleemi lahendas viieminutilise jalutuskäigu kaugusel kalju otsast alla vulisev oja, mille vesi maitses jumalikult. Sealsamas kasvasid sellised lilled:

Zanskaris tegime tutvust nii budistide kui moslemitega, kes mõlemad on Zanskaris esindatud, kuid kelle elulaad on üksteisest üpriski erinev. Samas kohtasime ka suurt hulka ilmselt Lõuna-Indiast sisse toodud tee- vms töölisi.

Kohalikud budistid:

Moslemid:

Tagasiteel otsustasime peatuda meie esimeses ööbimiskohas, kuid seekord ei olnud meie hommikusteks külalisteks mitte pudulojused, vaid rühm noori mosleminaisi, kes olid sinnasamasse tulnud küttematerjaliks kuivanud sõnnikut (sest puid seal piirkonnas eriti pole) korjama.

Tagasi Lehi jõudes oli selja taga 1000 kilomeetrit, pool sellest tehniliselt ülikeeruline ja polte-hambaid logisema panev “tee” Zanskarisse. Kui rampväsinute ja igast rakust tuikavatena sööma läksime, naeratas meile ühes lauas vastu sakslasest jalgsimatkamees ja keskkonnakaitsja Axel, kellega olime kohtunud mõned nädalad varem. “Saan nüüd väga hästi aru, mida pidasid silmas, kui ütlesid, et tee Zanskarisse, mis on tuntud ka saja jõe teena*, on üks ilusamaid teid maailmas,” ütlesin talle.

*sajast jõest räägitakse tegelikult mitte meie poolt läbitud sõiduteel, vaid mujalt kulgeval matkarajal, kuid mina lugesin meie teel ühes suunas ikka kokku enam kui 200 suuremat ojaületust (ja me pidime tee läbima mõlemas suunas, sest Zanskarisse läheb ainult üks tee).