Mäletan, et kui me kuu aega tagasi Ladakhisse jõudsime, valitses seal mõnes mõttes kummituslik atmosfäär. Olime ainsad külalised külalistemajas, ning polnud midagi imelikku selles, kui tänaval mõni kohalik, keda me isegi ei tundnud, meid rõõmsameelselt teretas. Keegi ei üritanud meile midagi vägisi müüa. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem imbus sinna turiste, seda kinnisemaks muutusid kohalikud ning seda lärmakamaks muutus unine Leh. Lõpuks avati ka Manalisse viiv tee. Jõudis kätte aeg minna.

Lõpetuseks veel mõned meenutused Lehi mitmetahulisest helimaastikust. Kuigi eredalt on meelde jäänud ka sellised argised helid, nagu helikopterite tiirutamine linna kohal, lehmade ammumine tänaval ning elektrikatkestusest mitu korda päevas märku andev akude dissonantne piiksumine internetikohvikutes, on Lehile samavõrra iseloomulik igahommikune koraaniretsitatsioon ning ikka ja jälle siit-sealt kostuv traditsiooniline muusika.

[audio:Lehi_laiv.mp3|titles=Traditsiooniline elusmuusika Lehis kostumas] [audio:Lehi_koraan.mp3|titles=Koraani retsiteerimine Lehis]

Kuid nagu öeldud, sai meie aeg Lehis läbi. Jätsime omaks saanud paikadega hüvasti, pakkisime asjad ning asutasime end teele. Lõpuks ometi kuulsale teele Lehist Manalisse, mis on tuntud ka maailma kõrgeima teena ning seetõttu mootorratturite seas legendaarse staatusega. Lõppude lõpuks – selle pärast olime siia ju tulnud.

Kui hommikul sõitu alustasime, ei olnud ilm just paljulubav. Just meie sõidusuunas olid mäetipud mähkunud halli pilvetekki, ähvardades meid korraliku sahmakaga. Kuid nagu mägedes ikka, on ilm väga ettearvamatu ning muutlik – varsti laius meie kohal selge taevas ning vihmast polnud märkigi.

Järgneva kahe päeva ning pea viiesaja kilomeetri jooksul pidime tõdema, et ikka veel oli Himaalajate maastikel ja elu-olul meile pakkuda üllatusi.

Näiteks paljastus ühes kohas harjumatult intensiivsetes värvitoonides mitmekihiline maakoor, mis miljoneid aastaid tagasi laamade kokkupõrkes horisontaalsest asendist pea vertikaalsesse asendisse sunniti ja aastatuhandete jooksul erosioonist veelgi võimsamaks lihviti.

Ühes teeäärses külas olime aga tunnistajaks sellele, kuidas toimub koolitunni läbiviimine – “õues õppimine” Ladakhi moodi.

Ületasime Taglang La, 5328 meetri kõrgusel asuva kuru, mis peaks kirjade järgi olema Khardung La järel kõrguselt teine mootorsõidukiga ligipääsetav kuru maailmas.

Kuna tee on pikk, siis otsustasime selle jagada kahele päevale ning kasutada veel viimast võimalust Himaalajates telkida. Maastik seekord ehk päris miljonile ei pretendeerinud, kuid koht oli vaikne ning õhtune pilvede ja valguse omavaheline kurameerimine lõi erilise atmosfääri. Ka tõi see hinge vaikse nukruse – silme eest vilksatasid läbi kõik need hoomamatult kaunid ja võimsad maastikud, mida olime viimastel nädalatel kogenud, ning millega meil oli tekkinud intiimne suhe. Justkui unenäos oleks kõik see olnud, kuid teadvus andis mõista, et peagi on käes aeg ärgata. Poolenisti unes, poolenisti ärkvelolekus püüdsime keharakkudesse salvestada iga hetke, iga valgusvarjundit.

Hommikuks oli maagia haihtunud, nagu mäed oleks otsustanud meie suhtest lõplikult lahti öelda – taevas oli pilves ning telgil ja Gessul oli peal jääkiht. Kuid siis tuli jälle päike välja…

Kuid siis päike jälle kadus, ning mida edasi Himaalajate lõunaserva poole, seda tihedamaks ja süngemaks muutusid pilved. Ehk väljendasid mäed sel kombel oma kurbust, või pettumust meie lahkumise üle. Või ehk oli asi hoopis mussoonis, mis aina oma haaret laiendades otsapidi mägedesse tunginud. Igal juhul ei kaotanud Himaalajad oma suursugusust.

Ühel hetkel tundus meile, et vihmasaju oht on üsna käegakatsutavaks muutunud, nii et otsustasime tee ääres peatuda, et vihmakombinesoonid üll tõmmata. Mul oli kombinesoon poolenisti seljas, kui kusagilt läbi mägise kaja kostus kellegi hüüe “Run!” (“Jookske!”), ning enne kui arugi saime, prantsatas meist vaid mõnikümmend meetrit eemal teele mööda mäekülge alla veerenud tonne kaaluv tohutusuur kaljurahn. Tume mats, millega rahn puudutas asfalti, võnkus läbi meie kehade, pannes jalgealuse värisema. Oleks me sealt paar minutit varem möödumas olnud, või otsustanud peatuda mõnikümmend meetrit eespool, siis…

Edasine sõit kulgeski vahelduvas vihmasajus. Kui käes oli viimase kuru, Rohtang La ületus, pidime maadlema paksu mudaga, millesse veoautod kõik ridamisi kinni jäid. Kuid pärast pikka pingutust oli kuru ületatud ning olime samas punktis tagasi, kust paar kuud tagasi otsa olime ringi pööranud, lubadusega tagasi tulla. Tookord oli tee suletud ning me olime arvanud, et meie ajastus ei olnud väga õnnestunud. Kuid tegelikult oli see hoopis vastupidi – paremat ajastust poleks saanud olla. Nüüd oli ring täis saanud. Olime tagasi reaalsuses, Himaalajate võlu edasi elamas kusagil kaugel, aga ka meie mälestustes.

Kel on huvi, kus täpselt viimase kahe kuu postitustes kirjeldatud paigad asuvad, saab seda teada allolevalt kaardilt (klikka, et suurendada):