Niisiis võtsime ette Khardung La, Guinnessi andmetel maailma kõrgeima mootorsõidukiga ligipääsetava kuru. Otsisime kohvrisügavustest selleks puhuks välja isegi Eesti lipu, et asi oleks pidulikum. On ju Gessu arvatavasti esimene Eesti registreerimismärgiga tsikkel, mis nii kõrgel käinud. Meie kaart näitas Khardung La kõrguseks peadpööritavad 5606 meetrit.

Kuna Khardung La asub India ja Pakistani (ja ka Hiina) vaidlusalusele piirile üpriski lähedal, kasutavad seda peaasjalikult sõjaväekolonnid. Kummalgi pool kuru on ka sõjaväebaas. Lehi poolt sõites kulgebki sile asfalttee sõjaväe kontrollpunktini, mis asub umbes 4600 meetri kõrgusel – sealt edasi tuleb juba maadelda loodusjõudude poolt räsitud pinnaseteega. Midagi üllatavat seal pole – ikka seesama lumesulamisvee toimel erodeerunud pinnas, millele lisavad vürtsi siin-seal esinevad teadmata sügavusega porilombid ning salakaval jää. Ja ikka nii, et mida ülespoole, seda hullemaks asi läheb. Õnneks taipasime seekord enne tõusu manustada atsetasolamiidi tablette, mis aitavad kaasa hapniku imendumisele verre, nii et enesetunde järgi poleks arugi saanud, et sellistes kõrgustes rühkisime.

Gessu mootor jätab aeg-ajalt lööke vahele, kuid ponnistame muudkui edasi, hoides GPS-i kõrgusnäidul hoolikalt silma peal. 5600 meetrini veel üheksasada meetrit, veel kaheksasada meetrit, veel seitsesada meetrit, veel kuussada meetrit, veel viissada meetrit, veel nelisada meetrit, veel kolmsada… misasja, olemegi juba kohal? Palvelipud lehvivad ning teed ääristavad sildid “Khardung La, 5602 meetrit”. Meie GPS näitab kõrguseks aga vaid 5334 meetrit!

Linnalegend räägib, et omal ajal olla sealtsamast lähedalt, kuid veidi kõrgemalt kulgenud karavani rada, ning et kui ehitati tee, küll aga madalamale, tõsteti esimese juurest silt lihtsalt teise juurde ümber. Niisiis ei ole kuru tegelikuks kõrguseks ei 5606 meetrit, nagu meie kaart ja mitmed muud allikad väidavad, ega pole ta tegelikult ka kõrgeim mootorsõidukiga ligipääsetav kuru maailmas. Õigupoolest, kui uskuda meie GPS-i (ja veel mõningaid allikaid, mis ütlevad Khardung La tegelikuks kõrguseks 5359 meetrit), siis ei suutnud Khardung La meie senist kõrgusrekordit, Chang La-l saavutatud 5360 meetrit lüüa!

Totter oleks olnud kurul ots ringi pöörata ja tagasi Lehi põrutada, nii et sõitsime hoopis edasi – vaidlusalastele piiridele veelgi lähemale, Nubra jõe orgu. Välismaalaste jaoks on sealkandis ringi liikumine üpriski piiratud, isegi vastavate lubade olemasolul, nii et seal palju ringi sõita ei saanud, kuid veidi ikka.

Mõned panoraamid oru põhja laskumisest:

Liivast orupõhja ilmestasid madalad luited ning sealt avanesid avarad vaated korraga nii Ladakhi kui Karakorami mäeahelikele. Margus ei suutnud vastu panna kiusatusele elutus liivas veidi ringi põristada.

Loomulikult ei puudunud pildilt ka rohelusse uppuvad budistlikud külad koos munkade ja hiiglaslike, erksavärviliste palveratastega. Kummaline mõelda, et sealtsamast vaid sadakond kilomeetrit edasi põhja suunas asub nn maailma kõige kõrgem lahinguväli, kus India ja Pakistani väed 6000 meetri kõrgusel asuval Siacheni liustikul 1984. aastast kuni veel hiljutise ajani maid jagasid. Kuigi tulevahetus lõppes 2003. aastal, on piirkonna staatus tänini lahtine. Kuulduste järgi läks lahingutegevus kummalegi poolele maksma üle 6 000 000 krooni pävas (!). Kuulid ja mürsud lendavad ülitugeva (mõnikord lausa 160 km/h) tuule tõttu etteavamatutes suundades, ning sealsed äärmuslikud ilmastikutingimused (lumevaringud, viiekümne miinuskraadini langevad ööd kombineerituna tuule ja ekstreemse kõrgusega) saatsid mehi rohkem manalateele kui sõda ise. Sellisteks tingimusteks valmistatakse mehi ette spetsiaalsetes koolides, üht “High Altitude Warfare School-i” kohtasime näiteks kohe Sonamargi lähedal.

Turiste ilma eriloa ja sõjalise eskordita Siacheni lähedale muidugimõista ei lasta.

Looduse ilu ei olnud siin nii võimas ja selgepiiriline kui näiteks Pangong Tsol, vaid kuidagi rahulikum, hubasem.

Ööseks seadsime end sisse keset kuivanud jõesängi kõrguva kaljulahmaka varjus, ümberringi vaid liiv ja eemal kõrguvad mäed. Vaid üks rebane nägi meid hämaruse varjus telki üles panemas, kauguses vilkusid sõjaväekolonnide tuled – muud põhjust ärevuseks nagu polnudki. Ehk õhkus sellestsamast suurest kivist turvatunnet…

Hommikul ronis Margus otse telgi juurest mööda järsku jalgrada kaljulahmaka otsa, et saada ümbrusest paremat vaadet, ning avastas eest kesk kaljut asuva, kuid väljaspoolt täielikult varjatud järve (v.t. satelliitpilti samast kohast) koos väikese pühamuga. Sellised huvitavad looduslikud kombinatsioonid (nagu näiteks Uluru Austraalias) on ajalooloselt ikka muutunud kummardamisobjektideks, ning ilmselgelt oli seesama paik kellegi jaoks püha – müstilise auraga kaljuorus olid kõikjale laotud iseloomulikud kivitornid, siin-seal kulgesid sissekäidud rajad ja all sillerdas järv, justkui väike mikromaailm, mis eraldatud kõigest muust, vaid üksikud kauged majesteetlikud valged tipud suutsid üle kaljuäärte piiluda – ilmselt idealilähedane koht mediteerimiseks.