Pangong Tso äärde jõudes oli selja taga pikk, kuid elamusterohke päev. Päike hakkas näitama peatse loojumise märke, ning meil oli aeg viia ellu teine selleks päevaks seatud siht – leida koht, kuhu püsti panna telk, et üle pika aja ööbida jälle looduses. Viimati tegime seda Malaisia idarannikul, nüüd aga olime hoopis teises keskkonnas ning meie ees laotus hoopis teistsugune maastik. Mäed!

Senisele kogemusele tuginedes on mägisel maastikul telkimise seisukohalt omad eelised. Ühena eelistest võib nimetada seda, et mägistes piirkondades on inimasustus keskmisest oluliselt hõredam, ning seega on väiksem oht, et keegi sind öösel “kollitama” tuleb – see on ka üks põhjustest, miks me pole telkinud näiteks Tais või India madalikel – inimesi on seal lihtsalt liiga palju.

Kuid mägedes on omad väljakutsed. Inimesi, kes sind tülitama tulla võiksid, eriti pole, küll aga võib kimbutama hakata kõrgusest tingitud öine külm. Meie magamiskotid ajavad asja libedalt ära umbes kaheksa soojakraadini, sellest allapoole on pea garanteeritud öö läbi kestev nihelemine ja sooja asendi otsimine. Teine “vigur” telkimisega mägedes on see, et on raskem leida sobivat pinnast, kuhu telk püsti panna – on ju mäed üldjoontes kaldu, ning orud sageli täis kivimürakaid (või on oht, et need kusagilt ülevalt alla kukkuma hakkavad), mis ei ole kindlasti sobiv alus telgi püstitamiseks.

Olles enam kui 4000 meetri kõrgusel, aimasime, et külmast me ei pääse, nii et meie teha jäi vaid sobiva koha leidmine. Veeresime orus tuldud teed tagasi, seekord mitte enam nii tõtakalt. Ehkki päike oli juba üpris madalal ning valas mäeküljed üle kuldkollase valgusega, võtsime aega, et ümbritsevat ilu endasse imeda.

Tuul oli kuiva jõesängi liiva mööda orgu laiali puhunud, moodustades madalaid luiteid, mis nüüd üle tee lainetavaid varjusid tekitasid.

Varsti ei olnud need enam luited, mis varjusid tekitasid, vaid mäed ise. Valgus mägedevahelises orus muutus aina hämaramaks, tuues erilises helenduses välja varjudest ülespoole jäävate mäetippude toore ilu. Õhk muutus jahedamaks, tuletades meelde, et pilkase pimeduseni ei ole jäänud palju aega, ning et tuleb leida telkimiskoht.

Vaatasime küll siia ja sinna – kus oli ees järsk jõesäng, kus kivilahmakad, kus lihtsalt liiv, millesse telgivaiad mitte mingi hinna eest ei kinnituks. Lõpuks jäi meie pilk peatuma teest vaid mõnekümne meetri kaugusel oleval suuremat sorti kivil, mis asus kenasti veidi rohtu kasvanud, kuivas jõesängis. Täielikult see meid mööduvate autode eest ei varjanud, kuid liiklus oli hõre, nii et otsustasime riskida.

Öö oligi külm. Hommikul näitas kraadiklaas telgis nappi nelja soojakraadi – ilmselt oli öösel temperatuur langenud nulli lähedale. Ega hästi välja ei maganud – ka villases aluspesus tihedalt üksteise vastu liibudes ei hakanud päris soe, kuid suurema külmetamise eest aitas see nipp, et asetasime oma sõidujoped magamiskoti alaosa peale – võib ju kindel olla, et kui varbad on külmad, siis uni ei tule. Vedasime hommikuni välja.

Hommikul oli taevas ainsa pilveraasutagi.

Startisime heas tujus. Peale meie ei ühtegi hingelist, meid ümbritsev suurejooneline mägiloodus soojades päikesetõusuvärvides, täielik vaikus ja ülivõrdes värske õhk, mida hommikuses jaheduses endasse imed. Nägime üht jänest ja mõnesid koopaoravaid, mägilooduse ilu meid rabamas, mida enam ka orud valguskiirtes helendama lõid.

Tangtses peatusime jälle, et oma veevarusid täiendada, kui meid tulid uudistama mõned kooliõpilased – koolivormis ja puha. On rõõmustav teada, et ka sellises kõrge kuru poolt maailmast ära lõigatud kohas pööratakse haridusele tähelepanu.

Siis hakkas tee jälle ülesmäge minema, tagasi Chang La kuru poole. Kuna ilm poleks saanud enam ilusam olla, siis tegime tihti peatusi, et pilte ümbritsevast oma mällu salvestada.

Seekord kurule lähenedes võtsime asja väga vabalt – jõudsime nii lumesõda pidada, kurul sõjaväe kulul kuuma teed luristada kui poseerida nii lumevallide ja palvelippudega, meel õnnestunud sõidust ja kogetud emotsioonidest hea ning meri põlvini.