Maikuu lõpp jõudis kohale, juba saabus juunigi, kuid legendaarne tee Lehi ja Manali vahel on ikka veel suletud. Küsimusele, millal võiks tee avanemist umbkaudugi oodata, vastab Lehi turisminõunik lohutamatu nõutusega – ilmselt mitte veel niipea.

Meil on siin aga niigi tegemist – näiteks tuleb enne lõunasse põrutamist ju kohustuslikus korras Eesti lipp viia tsiklil maailma kõrgeimaks mootorsõidukiga ligipääsetavaks kuruks tituleeritud Khardung La-le, mis on Lehist vaid pooleteisetunnise sõidu kaugusel. Kuid enne veel otsustasime ära näha Pangong Tso, väidetavalt Ladakhi kõige kaunima järve.

Taotlesime vastavad load (kuna tegemist on Hiinaga piirneva alaga, siis on välismaalastel sealkandis liikumiseks vajalik kohalike ametivõimude kirjalik luba) ning võtsime suuna Lehist kagusse. Kuigi suhkurvalgeid chörteneid ning kaljuveertele ehitatud gompasid oleme näinud juba külluses ning olime jõudnud mõelda, et “kui oled ühte neist näinud, oled näinud neid kõiki”, suutsid mõned neist meid siiski üllatada.

Näiteks teele jäänud Maropa Photang – sadade ruutmeetrite suurusele alale laiali puistatud eri mõõdus chörtenid, ühed paremas seisukorras kui teised, kuid kokku üpriski salapärase auraga ansambel.

Siis üks visuaalselt efektsemaid kloostreid, mida oleme näinud – Thiksey gompa. See on nii suur, et on terve kaljukünka enda alla matnud, külgnedes ise ebaproportsionaalselt väikese külaga.

Või siis veel üks maastikku sulanduv gompa Chemres:

Ja siis lihtsalt üks suur chörten tee ääres:

Sinnani oli sõit kui pidu ja pillerkaar – küllaltki sileda kattega asfalt vonkles läbi rohetavate põldude ja Tiibeti külade, mongoliidsete näojoontega inimesed meile lehvitamas. Kuid edasi jätkus sõit ülesmäge – otseses mõttes. Avanema hakkasid üha avaramad vaated, kuid mida kõrgemale, seda kehvemaks muutusid ka teeolud. Ees ootas Chang La, 5360 meetri kõrgusel asuv kuru.

GPS näitas selle kõrguse saavutamiseni veel paarsada meetrit, kui nägime tee ääres kaht mahajäetud Royal Enfield Bulletit. Juhte polnud kuskil näha – ei tea, kas polnud mootoritel piisavalt jõudu, et jätkata, või lõi kellelegi kõrgushaigus pähe. Igatahes ei lõhnanud see hästi – teatavasti pole praegu parim aeg kuru ületamiseks, sest sõltumata sellest, et tee on alles avatud, muudavad pidevad kevadised lumesajud teeolud väga raskeks.

Võib-olla olid need hoopis eesolevad teeolud, mis sundisid neid käega lööma, sest nagu meile kohe varsti selgus, ilmus teepinnale lumelöga ja vesi, mille all omakorda nähtamatu jää, mis meie kukkumiste statistikat kohe ka ühe võrra täiendama sai.

Mis siis muud, kui tsikkel jälle püsti ja… Ei-ei, nii need asjad enam kui 5000 meetri kõrgusel merepinnast ei käi. Siin võtab juba tsikli püstihoidminegi rasketes oludes sõites kergelt hingeldama, pikali kukkunud enam kui 300-kilose tsikli vertikaalsesse asendisse saamine on aga omaette ooper, eriti veel, kui aluspind on libe. Hapnikupuudust trotsides saime sellega siiski hakkama, ning sõit võis jätkuda.

Kariina otsustas libedasõidu adrenaliinist loobuda, ehk käia jäätunud lõigud jalgsi. Mina aga põristasin vaikselt, harali aetud jalgadega tasakaalu hoides edasi, Gessu jalgevahel oma teed liuglemas, sõltumata sellest, kuhu poole ma lenksu ka ei keeraks – elus tõestus sellest, et veega kaetud jääl ei ole ka maastikurehviga midagi peale hakata. Tarvis oleks korralikke naastrehve, või mis veel parem – puhtaverelisi jääraja piike! Ainus, mis päästab, on kiiruse hoidmine – tagaratas küll keerutas vett ja lumelöga suure kaarega üles, kuid tsikkel tasapisi liikus. Kui aga seisma jääda, siis sinna sa jäädki.

Suurema kiiruse hoidmisega kaasneb vagusid ja auke täis teel aga risk, et ühel kriitilisel hetkel sa tasakaalu kaotades pikali käidki – ja nii päris mitu korda juhtuski. Ebaühtlasel teel, kus vee all peidab end salakaval jää, võib tsikkel su all hetkeliselt praktiliselt hoiatuseta”libastuda”.

Eks see põristamine oli ka nii nagu oli, sest suure kõrguse tõttu oli kui pool tsikli jõust kadunud. Ekspromdina sai keset teed ära vahetatud õhufilter, mida oleme mõnda aega kaasas kandnud (siin, Indias, on uue saamisega raskusi, mistõttu ostsime Taist uue varuks kaasa) – vana oli juba diisliaurude, tolmu, liiva, pisikeste kivide, satikate ja mille kõige veel sissehingamisest pruunikas-musta värvi. Uuest, kollasest filtrist oli pisut abi küll – veidi väänet oli turtsuval mootoril juures, et koos meiega 450 kg kaaluvat “pommi” vähese hapnikuga keskkonnas ülesmäge vinnata.

Siis ilmus teele tõeline lumesupp, mis tõi kaasa ettearvatavad tagajärjed.

Ja siis veel üks kord, ja veel üks kord, ja veel üks kord…

Ähkides (eriti Kariina, kes pidi päris mitusada meetrit läbi lume ülesmäge kõndima), kuid kurule me jõudsime. 5360 meetrit – meie senine kõrgusrekord sellel ekspeditsioonil, 5033 meetrit Boliivias, sai sellega löödud.

Kurust edasi kulges sõit muidugimõista allamäge, kuid lund oli veelgi rohkem. Lund oli kohe väga-väga palju, ning kui ühelt poolt õhkus sellest tõelist talvekülma (niipalju kui see meil veel meeles on), siis teisalt oli sellelt peegelduv päikesevalgus nii ere, et tegi silmadele liiga.

Sõit allamäge on tegelikult veelgi riskantsem, kui pidurid omandavad kiilasjääl nullilähedase väärtuse – sisekurvis võid põrutada vastu lume- või kiviseina (kõige turvalisem ja soositum variant) või välikurvis üle ääre lohisedes kuristikku, (sõltumata pikast teekonnast, siiski väga lühiajalisse-) kaaluta olekusse (ei ole eriti hea variant), maandudes teadmatuses. Võib-olla just see mõte mu peas paningi mind oma sõiduvõimeid maksimaalselt ära kasutama ja sõit (või õigemini libisemine) allamäge möödus vahejuhtumiteta.

Allpool oli lund juba vähem ning sõit sai jätkuda tavalisemates tingimustes. Jõudsime Tangtses asuvasse kontrollpunkti, kus meid tervitas sõbralik peni ning teistele hoiatuseks välja pandud “kuristikukogemusega” tsikkel. Kuristikku kukkunud autosid oli siin-seal ikka tähele pannud, sest nad on piisavalt suured, et neid tuhatkond meetrit allpool näha, “täpisuuruseid” mootorrattaid aga mitte. Panime oma nimed-passinumbrid suurde kaustikusse kirja ning veeresime lustlikult edasi.

Mõnikümmend kilomeetrit, mis meid veel otsapidi Tiibetisse ulatuvast Pangongi järvest lahutasid, möödusid madalamatel kõrgustel, kuid kaunil maastikul. Õnneks olime reklaamjutud sellest, kui ilus on 4250 meetri kõrgusel asuv Pangong Tso, targu kõrvust mööda lasknud, nii et kui eesolevate mäenõlvade vahelt hakkas paistma tükike türkiissinist, olime rabatud. Mida järvele lähemale, seda võimsamaks muutus järve, mägede ning nende kohal olevate dramaatiliste pilvede kooslus, et raskem oleks olnud ette kujutada ideaalsemat vaatepilti. Päris järve äärde jõudes plõksusid silme ees pidevalt mälupildid Boliivia kõrgplatoost, kus olime samuti näinud looduse jõulist ilu. Tulek oli olnud vaeva väärt – Pangong Tso, oli maagiline, kõige ilusam vaatepilt, mida Indias näinud oleme.