Pärast seda, kui Cabindast väljumine võttis poolteist tundi aega (mingit probleemi ei paistnud olevat, lihtsalt passidega joosti ringi, tõsteti ühest kohast teise, kuni lõpuks saime väljumistemplid sisse), ja arvestades meie hiljutist kogemust Kongo Demokraatliku Vabariigi piiri ületamisega, rabas Kongo Vabariigi efektiivsus lihtsalt jalust – kümne minutiga olid passid tembeldatud ja Carnet täidetud. Isegi “head teed” sooviti. Härrased Kinshasas (ja miks mitte ka mujal) võiks eeskuju võtta.
Soyost lahkudes avanes meile korraks vaade poolikutele gaasihoidlatele, ning hiljem, merel olles, möödusime mitmest puurtornist. See oli kui pilguheit Angola tulevikku, kui vaid neid ressursse targalt kasutada osatakse. Angolale, kes enne kodusõda oli maailma üks suurimaid kohvi ja banaanide eksportijaid, on nafta ja teemantid täna põhiliseks ekspordiartikliks, moodustades pea sada protsenti riigi tuludest.
Piirilt ärasaamine võis ühest küljest olla küll kergenduseks, ent suur ebakindlus selles osas, mida edasi teha, ei olnud julgustav. Alternatiive Kongo Demokraatlikust Vabariigist ümbersaamiseks ei olnud tegelikult palju – kas sõita Angola loodepoolses tipus asuvasse Soyosse ning uurida võimalusi sealt Angola enkaavi Cabindasse saamiseks, sõita tagasi Luandasse ja katsuda sealt mingi meretranspordivõimalus leida, või… minna tagasi lõunasse ning Ida-Aafrikat mööda tagasi üles sõita.
Ma ei tea, kas leidub inimest, kelle jaoks Kongo Demokraatlik Vabariik (ehk Kongo DV) oleks unistuste sihtkoht – kõige muu hulgas on ta tuntud kui üks korrumpeerunumaid ning seksuaalvägivalla poolest üks hullemaid riike maailmas. Kuid vaata kuidas tahad, jäi ta meile tee peale.
Lubango jäi selja taha, ning pärast mitmetunnist loksumist auklikel teedel jõudsime Benguelasse. Sama nime kannab muide ka külm hoovus, mille tõttu ekvaatorist allapoole jääva Aafrika läänerannik näeb välja enamasti kuiv ja kõle – täielik vastand idaranniku sulnile troopikale. Ja samanimeline on ka möödunud sajandi üks grandioossemaid projekte siinmail – niinimetatud Benguela raudtee, mille ehitamist alustati 1904 ning mis valmis alles pea kolmkümmend aastat hiljem.
Selliste riikide puhul, kuhu turistid eriti ei satu, võib kindel olla, et sealt tuleb midagi huvitavat, üllatavat. Nii ka Angola puhul.
Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.
