Windhoekis veetsime pea nädala, asjatades kahe Kongo (Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kongo Vabariik) viisadega. Pärast Angola viisa ajamist on Kongod muidugi kui vastlaliug – viimase oma saime kolme tunniga, ja peale täidetud ankeetide, kahe passifoto ja 700 Namiibia dollari (umbes €70) kummagi eest ei tahetud midagi. Kongo DV-l nõuded samad, ainult et hind on 750 Namiibia dollarit (umbes €75) viisa eest ning aega võtab kuni neli päeva. Eks demokraatia eest tuleb lisaks maksta 😉
Oma suuruse kohta elab Namiibias häbitult vähe inimesi – umbes kaks miljonit, mis tähendab, et linnad on väiksed ja vahemaad linnade vahel on suured. Esimese linna moodi asulani jõudsime niisiis alles siis, kui olime läbinud ligi neljandiku riigi kogupikkusest, ja seegi polnud teab mis suur – nimeks Lüderitz.
Namiibia. Namiiiiiiiibia. Tee kulgeb pikalt-pikalt, enne kui horisondi taha ära kaob. Tuul pühib katkematult üle liivaste poolkõrbeväljade. Taevas on kui vesivärvimaal ning ere päike pimestab silmi. Oleksime kui tulnukad võõral planeedil.
Karoo kõrbel on veel üks pärl pakkuda – Sutherlandi külje all asuv observatoorium.
Swartbergi kuru ületatud, algas Suur Karoo, ja tõepoolest, see on Karoo suure algustähega. Avar, lai, tühi, üksildane, võimas… Ei ühtegi inimest, ei ühtegi autot. Vaid mõni harv lambakasvatustalu siin-seal horisondile kerkimas ning uhkelt, aga väsinult krigisev tiivikuga veepump laisalt ringe tegemas. Siin võiks mõnda aega lausa elada, et lasta mõtetel settida, selgineda ning et hing rahuneks.
Kaplinnas me väga palju aega ei veetnud – nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Mitte, et tal otseselt midagi häda oleks olnud, kuid erilisi emotsioone, nagu neid võiks niivõrd legendaarse staatusega linnalt oodata, me eest ei leidnud. Aafrika kui sellise mõistes muidugi väga viks ja viisakas linn – aja või mõne Vana Maailma metropoliga segi – kuid see “miski” jäi nägemata, kuulmata, kogemata.
Tagasivaatavalt mõned analoogkaameraga plõksitud pildid Araabia poolsaarelt ja osast Ida-Aafrikast on nähtaval siit.
Lõunarannikul on juba teistmoodi aura. Kuidagi rahulikum, lõõgastunum. Kaplinnale lähenedes muutub mere äärde istutatud aedlinnade üldmulje küll eksklusiivsemaks, ehk isegi veidi upsakaks, kuid loodus ise on pigem vaoshoituma väljendusega.
Keegi täpselt ei tea, kuidas Lõuna-Aafrika idarannikul asuv Coffee Bay, ehk eestikeeli Kohvilaht, endale nime sai. Räägitakse, et kohvi vedanud laev olla seal kunagi karile jooksnud, ja sealt olla see nimi tulnud. Kuid ega vahet pole – nagu värskelt valmistatud kohvi lõhn hommikul, nii tõmbab ka Coffee Bay inimesi ligi nagu võimas magnet.
