Et meie Iraani viisataotlused on ikka veel läbivaatamisel (juba kolm nädalat!), suundusime aega parajaks tegema Baltistanina tuntud piirkonda.

(veel…)

Mõtlesime, et läheme Karimabadi paariks päevaks, aga lõpuks jäime terveks nädalaks. “Mis teha,” ütles selle peale külalistemaja peremees, “Hunza on nagu magnet, mis ei lase minema”.

(veel…)

Ekh pisut hektiline, kuid selline India ju ongi – vähemalt meie arvates. Sekka mõned lõigud Nepalist.

Kel parem netiühendus, saab videot vaadata ka parema eristusvõimega ja üle terve ekraani. Selleks tuleb video käima panna, seejärel klikkida alumisel menüüribal ta 360p pealt 720p (HD) peale, ning seejärel klikata kõrval olevat nelja noolega nuppu.

Zanskarina tuntud piirkonda India põhjaosas ei satu just ülemäära palju turiste – põhjuseks esmajärjekorras asjaolu, et tee sinna on avatud vaid mõned kuud aastas, ning ka siis on tegemist pika ja piinarikka teekonnaga. Mõistuse häält trotsides võtsime selle tee rataste alla kohe, kui see nädala jagu tagasi avanes, sest piitsutustele peab ju mõistagi järgnema präänik.

(veel…)

Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.

(veel…)

Srinagar võiks vabalt olla unistuste sihtkoht, kui teda ei kummitaks vägivaldse mineviku varjud. Asudes Kašmiiris, mida India ja Pakistan ei suuda kuidagi omavahel ära jagada, on ta veel hiljuti olnud vahetuks tunnistajaks sõjalistele konfliktidele, mis veel kümmekond aastat tagasi teenisid talle välja kõige ohtlikuma koha tiitli maailmas. Täna on olukord vähemalt välispidiselt rahulikum, ehkki kunagi ei tea, millal pinged jälle kriitilise piiri ületavad ning plahvatavad. Sõjavägi on valmis – teesid valvavad automaatidega sõdurid, ning linnas on pea igal tänavanurgal liivakottidega üle kuhjatud varjend, püssitoru välja piilumas.

(veel…)

Nepallaste usutunnistusega on segased lood. Viimaste andmete kohaselt on valdav osa elanikkonnast hindud (2006. aastani oli tegemist ainukese riigiga maailmas, kus ametlikuks usundiks oli hinduism), ning vähemuse moodustavad peaasjalikult budistid ja moslemid. Tegelikkuses on religioosne pilt muidugi mõnevõrra keerulisem, kuna budismi ja hinduismi eraldusjoon ei ole just väga selge (tulenedes osalt ka faktist, et budism on arenenud hinduismist, ning üleüldse võib öelda, et budism ei ole tegelikult mitte religioon, vaid elufilosoofia), ning näiteks Nepalis on üsna tavaline, et budistid külastavad hindude templeid ja hindud budistide pühapaikasid.

(veel…)

Põhja-Laose kultuurimaastikku ilmestavad mitmed siin elavad mägihõimud. Valitsusele on nad muidugi pinnuks silmas – olles pärit kes Hiinast, kes Burmast, kes kusagilt mujalt, ning olles endaga kaasa toonud oma kultuuri ja oma religiooni, kohalikku ühiskonda nad hästi integreeruda ei taha. Üheks selliseks hõimuks on akhad, kes arvatakse olevat Tiibeti kandist ning keda Burma, Hiina, Laose ja Tai peale kokku on loendatud pea poole miljoni jagu.

(veel…)

Kolm päeva pidasime Angkori varemetes kolistades vastu – ega tõtt-öelda poleks kauem enam jaksanud. Õhtuti, kui silmad sulgesime, muud ei näinud kui kive. Pärast Siem Reapi põrutasime pealinna Phnom Penhi ja ehmatasime täitsa ära, sest suutsime endale leida hotelli sellise piirkonnas, kus kohvikutest kostab tänavale vali hip-hop või europopp ning kus tuk-tukijuhid ei väsi sinult iga kord, kui sa neist möödud, küsimast, kas sa ikka ei sooviks nende teenuseid kasutada. Kubises turistidest. Kas sellist Kambodžat me ootasimegi, küsisime endalt, ning lubasime uue päeva koites kohe sellest ehtsusetust linnast minema sõita. Kuhugi, kus hommikusöögiks pakutakse, nagu peab, ikka nuudlisuppi, mitte müslit ja banaanipannkooke. Ning kus käib päris elu, mitte tühipaljas turismidollari teenimine.

(veel…)

Bangkokist sai lõppude lõpuks villand. Oli hea meel sellest liiklushullarist välja saada, ja veel enam selle üle, et väljasõit läks suhteliselt sujuvalt. Kurjad keeled räägivad, et Bangkoki liikluses sureb iga 15 minuti tagant üks rolleri- või motomees, nii et kui kiirtee kord juba rehvide all, siis ei tahtnud muud kui sellest kiiresti eemalduda, kuni piir Kambodžaga tervitas.

(veel…)