Pärast aeganõudvat piiriületust Mauritaaniast Marokosse jõuame Lääne-Saharasse – maale, mis on surutud Atlandi ookeani ning Sahara, maailma suurima kõrbe vahele. Ometi on need kaks niivõrd võimukad, et puudub igasugune kompromiss – üks lõpeb, teine algab. Seisad üks jalg kõrbes, teine merelainetes…
Kui lugesin kuskilt, et Mauritaania üheks suurimaks ekspordiartikliks on kala, olin veidi üllatunud, sest valdava osa riigi pindalast moodustab ju kõrb. Võtmesõnaks on muidugi mitmesaja kilomeetri pikkune rannajoon, mille äärde on koondunud suurem osa Mauritaania enam kui kolme miljonilisest rahvastikust – ja mida nad elatumiseks teevad? Püüavad kala, mõistagi.
Nouakchotti jõudes ootas meid ees ei miski muu, kui järjekordne tsikli lahtivõtmine, et teha selgeks, kust küll nii palju õli võib tulla.
Mauritaania on seninähtud Aafrikaga võrreldes kui teine maailm – vihmadest küllastunud rohetav savann asendub liivaväljale laiali puistatud kuivetunud rohututsakatega, asulad meenutavad enam telklaagreid kui reaalseid külasid, ning harjumatult palju on näha kaamleid. Ka inimesed on teistmoodi – heledama naha ning hoopis teistsuguse riietumisstiiliga kui näiteks Malis – siin-seal näeb vilksatamas burkat ning mehed kannavad boubou’sid – maani ulatuvaid, sügavate lõhikutega hõlste, mis ausalt öeldes jätavad küllaltki ebapraktilise mulje.
Nüüd kui malaariast suuresti jagu saanud, panime augu täiteks põlvepeal kokku ühe muusikasaate Malist:
[audio:YHELTELJEL-Mali.mp3|titles=Ühel Teljel muusikaretk Malisse]
Mali vaatamisväärsused jäävad peaasjalikult riigi idaossa, nii et kui me Djennést lääne suunas lahkusime, ei olnud enam midagi põnevat oodata ning polnud muud, kui lihtsalt sõita, Bamakosse välja.
Aafrika sõiduvideote seeria jätkuks siin üks videolõik sõidust Djennést välja, mis heidab põgusa pilgu kohalikule turupäevale.
Enamus turiste piirdub Djenné endaga, kuid kui päris aus olla, siis ehedama emotsiooni saab, kui vaadata Djennést veidike väljapoole, kasvõi selle vahetus läheduses asuvatesse küladesse. Majad on ikka sellest samast mudast, kuid inimesed on hoopis vahetumad ning – kui esmane umbusk sinu kui võõra suhtes selja taga – jätavad külalislahkema mulje.
Djennés, omal ajal vaata et Timbuktust tähtsamaski kaubanduslinnas, asub maailma suurim mudast ehitis – möödunud sajandi algusest pärit moshee, mis on ühtlasi Mali üks põhilisi vaatamisväärsusi. Kuna erinevalt ülemüstifitseeritud Timbuktust on Djenné hõlpsasti ligipääsetav, ning kuna pärast Aafrika lääneranniku vaatamisväärsustevaesust – kus oli küll kauneid maastikke, omapäraseid rütme ning kuhjaga seiklusi, aga mitte vaatamisväärsusi kui selliseid – kulus väike annus kultuuri, arhitektuuri ja ajalugu marjaks ära, saigi suund Djennéle võetud.
Oli 14. sajand, kui esimesed araablastest maadeavastajad siia jõudsid, ning leides eest ida suunas voolava jõe, jõudsid varmalt järeldusele, et küllap on tegemist Niilusega. Tegelikult oli see hoopis Niger – niivõrd kesised olid tollal veel inimeste teadmised geograafiast. Kui eurooplaste, kes polnud selleks ajaks veel Aafrikat vallutama asunud, kõrvu levis kuuldus, et Nigeri kallastel, Sahara lõunaveerel asub Timbuktu, “linn, kus tänavad on kullast”, muutus selle asukoha kindlakstegemine järsku ülioluliseks. Suurem osa avantüristidest, kes tegid katset Timbuktusse jõuda, leidis lõpu malaaria, düsenteeria või vaenulike kohalike toimel, kuid ometi oli tung suur. Prantsuse Geograafiaühing pani esimesele mittemoslemile, kes Timbuktus ära käib ning sealt elusalt tagasi tuleb, välja lausa rahalise preemia.
