Kamerunis oli meil plaan sõita Atlandi ookeani ääres asuvasse Kribisse, kuhu jõudmiseks lõunapiiri äärest on põhimõtteliselt kaks teed – mööda asfalti läbi pealinna Yaounde, või mööda mudarada, aga see-eest otse. Kuid kes see ikka viitsib ringiga minna?
Pärast seda, kui Cabindast väljumine võttis poolteist tundi aega (mingit probleemi ei paistnud olevat, lihtsalt passidega joosti ringi, tõsteti ühest kohast teise, kuni lõpuks saime väljumistemplid sisse), ja arvestades meie hiljutist kogemust Kongo Demokraatliku Vabariigi piiri ületamisega, rabas Kongo Vabariigi efektiivsus lihtsalt jalust – kümne minutiga olid passid tembeldatud ja Carnet täidetud. Isegi “head teed” sooviti. Härrased Kinshasas (ja miks mitte ka mujal) võiks eeskuju võtta.
Piirilt ärasaamine võis ühest küljest olla küll kergenduseks, ent suur ebakindlus selles osas, mida edasi teha, ei olnud julgustav. Alternatiive Kongo Demokraatlikust Vabariigist ümbersaamiseks ei olnud tegelikult palju – kas sõita Angola loodepoolses tipus asuvasse Soyosse ning uurida võimalusi sealt Angola enkaavi Cabindasse saamiseks, sõita tagasi Luandasse ja katsuda sealt mingi meretranspordivõimalus leida, või… minna tagasi lõunasse ning Ida-Aafrikat mööda tagasi üles sõita.
Selliste riikide puhul, kuhu turistid eriti ei satu, võib kindel olla, et sealt tuleb midagi huvitavat, üllatavat. Nii ka Angola puhul.
Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.
Oma suuruse kohta elab Namiibias häbitult vähe inimesi – umbes kaks miljonit, mis tähendab, et linnad on väiksed ja vahemaad linnade vahel on suured. Esimese linna moodi asulani jõudsime niisiis alles siis, kui olime läbinud ligi neljandiku riigi kogupikkusest, ja seegi polnud teab mis suur – nimeks Lüderitz.
Swartbergi kuru ületatud, algas Suur Karoo, ja tõepoolest, see on Karoo suure algustähega. Avar, lai, tühi, üksildane, võimas… Ei ühtegi inimest, ei ühtegi autot. Vaid mõni harv lambakasvatustalu siin-seal horisondile kerkimas ning uhkelt, aga väsinult krigisev tiivikuga veepump laisalt ringe tegemas. Siin võiks mõnda aega lausa elada, et lasta mõtetel settida, selgineda ning et hing rahuneks.
Lesotho on väike riik, eriti Aafrika mõistes – pindalalt vaid umbes 30 000 ruutkilomeetrit, nii et ta risti-rästi läbi sõita või talle üks korralik ring peale teha pole just teab kui raske. See tähendab, kui ilm lubab.
