Usbekistanis jäi see mõte kõlama eriti valjusti. Sisenedes Usbekistani läbi ühe eraldatumas piirkonnas asuva piiripunkti, ümbritses meid stepi asemel peagi poolkõrb. Saja kilomeetri vältel puudus tee ääres igasugune asustus – polnud isegi kaamleid mitte.
Meie kaubalaev, “Professor Gül”, jõudis Aktau sadamasse kell neli öösel, ehk umbes täpselt nii, nagu lubatud. Ärkasime selle peale, et purser tormas mööda laevakoridori ning palus üsna nõudlikul toonil voodipesu tagastamist (teise öö laeval veetsime siiski kajutis). Kuigi hea meelega oleks veel veidike tukastanud, olime mõnes mõttes elevil, sest olime oma esimese “Stan-i” lävepakul.
Üldiselt tundub, et ühte ekpeditsiooni sisse elamiseks kulub umbes 5000 kilomeetrit. Selle peale ununevad üha harvemini pähe tikkuvad mõtted kodust, tööst ja muudest tavapäraselt igapäevastest asjadest ning hakkad üha enam tähele panema seda, mis toimub sinu ümber. Meie esimesed viis tuhat tiksusid täis Aserbaidžaanis – riigis, millest suhteliselt vähe teatakse.
Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asub veel üks piirkond, kuhu välisministeerium reisida ei soovita, ning kuhu sisenemine on Aserbaidžaani seaduste kohaselt tegelikult lausa illegaalne. Tegemist on Armeenia kontrolli all oleva Mägi-Karabahhiga, mille iseseisvust pole ükski riik tunnustanud.
Gruusia üks idapoolsetest piirkondadest, Tusheti, on tuntud metsiku, puutumata looduse poolest, mille pandiks on küllaltki keeruline ligipääs. Olles ülejäänud Gruusiast eraldatud kõrgete mägede poolt, pääseb sinna vaid loetud kuudel aastas – kusjuures isegi niiöelda püsielanikud, keda on kokku vaid mõni tuhat, kolivad talveks mujale.
Armeeniast Gruusias tagasi, oli meil plaan veel vähemalt korra mägedesse põigata, ning ilma pikemalt mõtlemata (st isegi Tbilisist põrutasime otsejoones läbi, peatudes korraks ainult selleks, et tankida) võtsime suuna üpris Venemaa piiri ääres asuvale Kazbegile, uue nimega Stepantsminda.
Kui mõelda, miks me reisime, siis põhjuseid on loomulikult mitmeid, aga üheks tõmbenumbriks on meie jaoks kindlasti maastikud, ja teiseks toit.
Kaalusime pikalt, kas minna Jerevani või mitte minna. Kuna Armeenia pealinn asub mägedevahelises lohus, siis tõuseb õhutemperatuur seal suvisel ajal tihtipeale üle 40 soojakraadi, mis tundus meie jaoks veidi üle võlli. Ega me päriselt selle miljonilinna külastamisest ei pääsenud, sest loogilisel kombel kulgevad riigi olulisemad teed sellest suuremal või vähemal määral läbi, ja nii tuli meilgi seda vähemasti transiiti tehes “riivata”. Et Armeenias on tavaks uhkusega öelda, et Armeenia on esimene kristlik riik maailmas (hiljuti käis siin ka paavst külas, mille puhul on maanteede ääres lausa suured reklaambännerid), siis ei saanud me üle ega ümber olulisematest religioossetest vaatamisväärsustest.
Piiriületus Armeeniasse võttis ootamatult palju aega – päris palju oli armeeniakeelsete paberitega ringi jooksmist, ning maksma läks see kahepeale kokku umbes 42 eurot. Kui lõpuks riigis sees olime, asusime kohe telkimiskohta otsima, kuna päike oli juba üsna madalale vajunud ning Gruusia poolt paistsid peale tulevat äikesepilved.