Ida-Timor, tõeline kompvek, jäi seljataha. Ehk oleks võinud seal kauemgi olla, ning ehk oleks võinud veel teisigi ekstreemradasid proovida (ja ehk tsikligi ära lõhkuda), kuid pole kindel, et sel juhul oleks me mälestused sellest maast nii magusad. Varem lahkuda on varem, nii jääb tahtmine tagasi minna.
Timori saare lääneosa, mis kuulub Indoneesiale, meile nii võimast muljet ei avaldanud. Võib-olla on asi ka selles, et oleme Ida-Timorisse veel nii ära armunud, et ei oska teiste võlusid tähele panna, kuid tegelikult paljastab objektiivne vaatlus, et saare ida- ja lääneosa ongi erinevad – nii looduse kui kultuuri poolest. Kui idaosas on palju rohelust, siis idaosa meenutab kohati Austraalias tuhandete kilomeetrite vältel nähtud kuivetunud maastikku. Puud on küll kõrgemad, kuid värvitoonid on puhta samad, nii et isegi pildistama ei kutsu.
