Kui Kalgoorlie’st lõunasse põrutades meid järsku tee ääres üha kõrgemad puud tervitasid, oli ikka üpris kummaline tunne küll – nii pikalt olime tiirutanud mööda kõrbemaastikke, et pähe ei tahtnud enam ära mahtuda mõte sellest, et Austraalias võiks peale punaste väljade veel midagi muud olla. Kuid võta näpust!
Võtteid remonditööst tsikli kallal:
Osa lõikudest on seal tunde kestvad. Kui ka päriselt käiks asjad nii kiiresti 🙂
Vigade parandus – just nagu koolis oli. Või suvetöö, kui midagi nihu läks ja soojal suvepäeval higistama pidid – mõneti selline see remont oligi, kui kolm tihedat päeva järjest tsikli kallal tööd tegin.
Nagu eespool räägitud, tegelesime Alice Springsis muuhulgas lubade taotlemisega aborigeenide maa läbimiseks. Austraalias on nimelt palju maad aborigeenide kogukondade käes, ning kui juhtub, et sinu kavandatav teekond kulgeb läbi aborigeenide maa, tuleb enne teeleasumist aborigeenidelt luba küsida. Kuulukse, et ilma vastava paberita aborigeenide maal vahele jäädes ähvardavat trahv summas kuni 2000 AUD.
Meie jaoks tundus ahvatlev tee, mis kulgeb Uluru – Kata Tjuta rahvuspargist Lääne-Austraalia väikelinna, Lavertoni. Eks ahvatlev eelkõige just seetõttu, et enam kui tuhandel kilomeetril, mis jääb nende kahe punkti vahele, ei ole kübekestki asfalti. Mis selles siis nii head on, võiks küsida, kuid ega head põhjendust sellele ei ole – ilmselt on see minimaalne inimasustus ja maalähedus, mis meid paelub. Pealegi, teades, et pea ootab meid ees üleasustatud Aasia koos kogu oma liikluskaosega, üritame pärapõrgus olemisest viimast võtta.
Käisime kohusetundlike turistide kombel Uluru – Kata Tjuta rahvuspargis. Põhilisteks vaatamisväärsusteks on majesteetlike mõõtmetega monoliit nimega Uluru ning mitmest kivilahmakast koosnev ansambel Kata Tjuta ehk “mitu pead”.
Alice Springs on kuulus eelkõige oma asukoha poolest – Austraalia südames, kaugel suurematest asustatud punktidest (ega ta ise oma 30 000 elanikuga ka teab mis metropol pole), kuid lähedal siinsele suurimale vaatamisväärsusele – suurele liivakivimürakale, mida põlisrahvad kutsuvad Uluru’ks. Selle ümber on sadade tuhandete ruutkilomeetrite viisi kõrbemaastikke, kus elutingimused on nii rasked, et isegi linnud ei laula. Ühesõnaga – Alice Springs asub pärapõrgus.
Siin üks väike videolõik meie igapäevarutiinist, teeleasumisest ja mõtetest, mis sel ajal peas tiirlemas. Ühtlasi näitab see video üht väga suurt ja eluohtlikku viga, mis sai sel hommikul tehtud:
Käesolev postitus on järjekordne näide sellest, mismoodi me kuidagi peateel ei suuda püsida ning võimalusel kõrvalteele pöörame.
Mount Isa poole kulgev tee ei olnud tegelikult igav, sest see läbis laheda vanamoelise atmosfääriga väikelinnasid.
