Alice Springs on kuulus eelkõige oma asukoha poolest – Austraalia südames, kaugel suurematest asustatud punktidest (ega ta ise oma 30 000 elanikuga ka teab mis metropol pole), kuid lähedal siinsele suurimale vaatamisväärsusele – suurele liivakivimürakale, mida põlisrahvad kutsuvad Uluru’ks. Selle ümber on sadade tuhandete ruutkilomeetrite viisi kõrbemaastikke, kus elutingimused on nii rasked, et isegi linnud ei laula. Ühesõnaga – Alice Springs asub pärapõrgus.

Kuid ometi toob tee sellesse kõrbelinnakesse palju võõraid. Suurem osa nendest on ilmselt teel imetlema Uluru’t, ja selles mõttes on tegemist tõelise turistimekaga. Teiste jaoks on see hädavajalik peatuspaik, viimaks (reisieelselt või -järgselt) sõidukõlbulikku seisukorda oma sõidukit – valdav osa Austraalia keskosa läbivatest teedest on pinnaseteed ning oht sõiduki rikkiminemise tõttu keset kõrbet teele jääda täiesti reaalne. Alice Springsis torkab eri autokaupluste ja remonditöökodade suur hulk kohe silma – ju siis on nõudlust.
Meil ei olnud plaanis Alice’is pikemalt peatuda. Mõtlesime, et käime läbi kohalikust autoregistrikeskusest (kuulsime, et Northern Territory’s on kohustusliku liikluskindlustuse tegemine välismaal registreeritud sõidukile suuremate probleemideta võimalik – Queenslandis jooksid kõik meie katsed seda saada liiva, nii et riskisime ja sõitsime kindlustuseta), siis aborigeenide nõukojast (et saada luba nende maade läbimiseks mööda kuulsat Great Central Road’i), siis toidupoest (et osta hulk purgisuppe ja muud söödavat), ja siis põrutame minema.
Autoregistrikeskuses läks niikaua kõik hästi kui meid tsikliga tehnoülevaatusele saadeti. Mõtlesime, et meil tsikkel töökorras küll (no muidu ei sõidaks sellega ju ümber maakera!), aga otsustasime enne tuled üle kontrollida. Nii, tagatuled põlevad, pidurituled põlevad, esituled… ei põle! Kaugtuled küll, aga lähituled mitte. Hea nali küll, täiesti õigel hetkel! Ei jäänud muud üle, kui sealsamas parkimisplatsil tsikkel lahti kiskuda, paak maha võtta ja põhjust uurida. Ega ilma abivahenditeta seal suurt midagi uurida polnud – palja silmaga ju ei näe, kus vool on ja kus pole. Kuna kaitsmed paistsid korras olevat, ajas Margus süü relee kaela. Varureleed me muidugi kaasas ei kanna nii, et ei jäänud muud üle kui tsikkel kokku panna ja elektrikauplusse uue järele sõita. Meie kimbatust pani tähee üks kohalik, kes pakkus Margusele küüti kauplusse ja tagasi – et ei peaks hakkama tsikli lahti- ja kokkupakkimisega aega raiskama. Vastab tõele, et maapiirkonna austraallased on väga abivalmid!
Paraku selgus peagi, et relee viga see ei olnud, ning võisime juhtmeid harutada nii palju kui tahtsime, kuid kasu sellest polnud. Sõitsime siis tsikliparandustöökotta, kus mehhaanik laiutas mõningase testimise peale käsi ning ei osanud asjast suurt midagi arvata. Kuid tuled oli vaja korda saada (üks asi on ülevaatus, teine asi on see, et meil on veel pikk tee ees ja tuledeta ka nagu sõita ei taha). Sestap jätsime tsikli paariks tunniks mehhaaniku kätesse ja lootsime parimat.
Endil ei jäänud meil seni üle muud, kui otsida aja parajakstegemise võimalust.

Kolasime siis natuke linna peal ringi ja pidime tõdema, et jutud sellest, et linna-aborigeenid on kui asotsiaalid, vastavad tõele. Tegelikult ei saa küll öelda, et kohatud põliselanikud oleks purjus olnud, kuid väga kasimata mulje jätsid nad küll – juuksed kõigil sorakil ning seljas esimene ettejuhtunud (kortsus ja pesemata) kalts.

Midagi asjalikku ei paistnud nad ka tegevat – lihtsalt logelevad kaubanduskeskuses või vedelevad puu all. Ja nii perekondade kaupa. Öeldakse küll, et needsamad linna-aborigeenid ei esinda tegelikult aborigeenide kultuuri, ning et maapiirkonnas on asjad ikka hoopis teisiti, kuid meie hilisem kogemus seda väidet väga ei toeta. Ilmselgelt ei ole läänemaailma bodyshoppimiskultuur neile väga mõju avaldanud – on see hea või halb, jäägu igaühe enda otsustada. Kuid paralleelina meenub mulle Boliivia, kus globaliseerumise mõju ei ole väga tugevalt tuntav, kuid maadaamidel juuksed kenasti patsis. Sellised kultuurierinevused siis.

Linna peal oli palav ja eriti ei viitsinud seal ringi jalutada, nii et mõtlesime, et tegeleme ametlikumat sorti turismiga, ehk läksime muuseumi. Alice Springsis on väike kultuurilinnak, kus on erinevad väljapanekud, mis annavad kohalikust elust mitmekülgse pildi. Nii on sealses Kesk-Austraalia muuseumis palju looma-, linnu- ja roomajatopiseid ning kunstigaleriis värviküllane valik modernset aborigeenide kunsti. Ühe põneva aspekti tõi meieni aga vanade lennukite angaar, kus oli nii väiksemaid kui suuremaid lennukeid, sh selliseid, mida on kasutanud “lendtohtrid” (Royal Flying Doctor Service). Siin isoleeritud kohas, kus asustus on minimaalne, ei ole arstiabi õigeaegset jõudmist haigeteni väga lihtne korraldada. Seepärast kasutavad arstid kaugetesse punktidesse jõudmiseks väikseid lennukeid, kusjuures arstide baasi tööraadiuseks on umbes 2,3 miljonit ruutkilomeetrit.

Turistituurilt naasnuna leidsime eest töötavate esituledega tsikli ning arve 363 Austraalia dollarile. Ei ole siinsed töötunnid odavad, ei ole! Tänud siis selle eest Plenty Highway’le (sest see meie “tuled” ilmselt lahti logistas)!!! Igal juhul saime ülevaatusest läbi ning saime aborigeenidelt loa meie järgmise seikluse ettevõtmiseks, kuid sellest lähemalt juba mõnes järgmistest postitustest.
Alice Springsis otsustasime teha vahekokkuvõtte ka sellest, kuidas meie sõiduvarustus on vastu pidanud. Ega midagi roosilist öelda pole. Nüüd, kus selja taha on jäänud pea aasta jagu ringisõitmist (ja ega varustus meil teele asudes niikuinii uus polnud, vaid olid näinud tervelt kaht hooaega), on kulumise märgid ilmselged. Ülevalt alustades:

• Mul on Nolani kiivri küljest kadunud mitu juppi. Üks kadus vahetult enne Plenty Highway’d, ning nüüd ei saa enam kiivrit lahti-kinni panna, st pean kiivri pähe panema ja peast võtma nii, et lõuaosa on all. Ja ega ta siianigi hästi ei käinud – eriti on olnud probleeme lukustumisega. Ei tea, kas miski on kõver või on lihtsalt liiva täis. Hea oleks osta uus, aga see tähendab umbes 3000 EEK investeeringut.

• Täitsa läbi on omadega meie pähe käivad sukad:

• Marguse sõidujaki lukk ei lähe enam kinni, nii et sõidab lahtisega (ainult krõpsud hoiavad jakki eest kinni).
• Kaitsmed on paindekohtadest katki. Varem on neid juba liimitud. Nüüd tuli taaskord appi kosmoseteip:

• Kindad on mõlemal päris kulunud. Marguse kinnaste sõrmeotstes on konkreetselt augud:

• Pükstel pole väga viga, kui välja arvata põlve sisekülgede pööratud nahast “lapid”, mis on väga õhukeseks kulunud ning mille õmblused kohe-kohe lahti tulevad. Minu pükstel on jalgevahesse auk kärisenud (lahti tulnud õmblus), mida ma ka ise parandada püüdsin, kuid mis ei jäänud pidama.
• Saapad näevad välja väga räsitud (ilmselt oleks väheke viksi abiks, kuid ainult kosmeetiliseks remondiks). Minu ühel saapal on ninaots liimist lahti (lasime Boliivias parandada, kuid eriti ei kestnud). Kõige hullem on seis Marguse saabastel, kus nii mõnigi õmblus on lahti kulunud. Vett lasevad nad juba mõnda aega sisse, kuid õnneks pole meid väga vihmasajuga “õnnistatud”:

Sihuke seis siis varustusega. Ilmselt tuleb sellega lõpuni läbi ajada, sest mida rohkem asju ostame, seda vähem näeme maailma.

Ahjaa, skeptikute meelehärmiks tähistasime rediste ja Bundabergi ingveriõllega esimest pulma-aastapäeva – reisistress ei ole meid veel lahku viinud 😉