Nii meie tõeline outback’i seiklus algas – kivid, tolm, kruus ja hammaste vahel krigisev liiv. Just selline ongi ühendustee keset eimidagit asuva väikelinna Boulia ja Austraalia keskosa suurima linna Alice Springsi vahel. Nimeks on sellele teele pandud Plenty Highway.

Sõnale “plenty” annab sõnaraamat vasteks “palju, rikkalikult, rohkesti”, ning kui midagi on sel teel rohkesti, siis need on needsamad kivid, tolm, kruus ja liiv. Ja üksiolemise tunne. Sest ükskõik, kus sa sellel mitu-mitusada kilomeetrit kulgeval pinnaseteel ka ei peatuks, ei kosta ühegi masina müra. Ja kui tekib tuulevaikne hetk, tekib tunne, nagu oleks vaakumis, sest ükski lind ei laula ning ükski ritsikas ei sirista.

Asustust selle enam kui 700 kilomeetri pikkuse tee ääres muidugi praktiliselt pole. Tee äärde jääb paar talu, kust on võimalik kütust osta. Nii teatabki Bouliast lahkudes teeäärne silt: “Next fuel 460 km”, ehk et järgmine tankimisvõimalus on 460 km pärast.

Õnneks on meie tsiklil suur, 32-liitrine kütusepaak, nii et selle pärast me väga ei muretsenud. Pigem olid need ikka ees ootavad teeolud, mis mõtlema panid. Algus oli siiski küllaltki sujuv – piisavalt sile, kõva pinnas, mis aeg-ajalt vaheldus liivaste lohkudega.

Huvitav on see, et kord on pinnasekate valget, kord roosat värvi. Valge oli kõvem ning seetõttu võimaldas stabiilsemat sõitu, samas kui roosa oli üsna vahelduva tekstuuriga, nii et pidi väga valvas olema, panemaks tähele kõiki vagusid, künkaid ja pehmeid kohti.

Ja loomulikult pidi veel eriti valvas olema teest üle lipsavate kängurude suhtes. Kui kehvad teeolud tähelepanust niigi 99% võtavad, ei ole seda nii lihtne teha. Õnneks ei olnud neid hulljulgeid loomakesi teed ületamas ülemäära palju (päris hull on olukord suuremate maanteede ääres, kus kohati võib kängurulaipasid tee ääres näha iga saja meetri tagant), kuid ühe saime isegi pildile:

Aga jah, kui eespool sai öeldud, et teeoludel polnudki niiväga viga, siis üsna pea pidime tõdema, et mida kilomeetrid edasi, seda kehvemaks seis läks. Üht meie käsutuses olevat teede kaarti uurides võinuks uskuda, et kui tee ületab osariigi piiri, st läheb Queenslandist üle Northern Territorysse, siis teeolud paranevad.

Kui võta näpust! Northern Territorys olid vaod veel võimsamad ning liivamülkad veel sügavamad kui enne.

… ja sipelgapesad olid ka suuremad, kui mitte öelda hiiglaslikud!

Allpool mõned pildid maastikest, taimedest ja loomadest Plenty Highway’l:

Mida madalamale vajus päike, seda tugevamini joonistus välja tee “pesulauastruktuur”:

… ning seda efektsemaks muutus ka ümbrus. Selline nägi välja maastik teest vaevalt 100 meetri kaugusele pandud telgi ümber – punane liiv ja kahvatukollased okaspuhmad:

Hommik:

Järgmine sõidupäev tõi meid tagasi tsivilisatsiooni rüppe: keegi hull oli liiklusmärgi sõelapõhjaks tulistanud. Ei tea, kuidas see talle ette jäi:

Pärast sadu kilomeetreid hammaste ja mutrite-poltide raskekujulist logistamist (millega meenus väga selgelt Ruta 40 Argentinas, kus meil kardaan lekkima hakkas) tervitas meid lõpuks asfalttee. Kitsuke küll, aga siiski asfalt!

Varsti olime jälle “peateel”, millega koos ületasime juba mitmendat korda troopikajoone. Midagi erilist selles asjaolus küll pole, ent kuna kõik tegid tee ääres seisva skulptuuriga pilti, siis kuidas meiegi saime kehvemad olla:

Veel paar huvitavat seika Plenty Highway äärest:

Siin pildil on näha tee ääres seisev tulvavee taseme indikaator (neid kohtab Austraalias väga sageli, nii suurte kui väiksemate teede ääres). Aeg-ajalt pidavat Austraaliat tabama suured vihmasajud (sagedus on juhuslik – võib juhtuda, et paari aasta tagant, või hoopis kümneaastase vahega) ning veetase pidavat jõesängides nii järsult tõusma, et teed ujutatakse üle. Praegu valitsevas kuivuses on muidugi keeruline ette kujutada, et midagi sellist üldse juhtuda saab, aga ju siis saab.

Suurte sadude korral pannakse säärased pinnasekattega teed nagu Plenty Highway üldse kinni, nii et oleks huvitav teada, kelle informeerimiseks need indikaatorid on tee äärde pandud. Paadimeeste?

Ja siis veel pilt uuest esemest meie pagasis:

Tee ääres pildi tegemiseks peatudes märkasime maas üht kummalise välimusega kera. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on palliga, millele on peale joonistatud maakaart, ehk siis põhimõtteliselt on meil nüüd olemas gloobus ja võime kõigile uudishimulikele näidata, kus asub Eesti. Ja Eesti on, muide, täiesti ära märgitud!

Igal juhul tundub, et asi hakkab susisema, st Plenty Highway on meie jaoks järjekordne tõestus selle kohta, et Austraalia väärib siia tulemist. Kindlasti oli tegemist meeldejääva elamusega – kogu oma jõhkruse ning vaakumiga on ta end meie mälestustesse kirjutanud.