Käesolev postitus on järjekordne näide sellest, mismoodi me kuidagi peateel ei suuda püsida ning võimalusel kõrvalteele pöörame.

Mount Isa poole kulgev tee ei olnud tegelikult igav, sest see läbis laheda vanamoelise atmosfääriga väikelinnasid.

Üheks nendest oli Barcaldine, kus nägime üht 1917. aastal ehitatud ning siiani töökorras olevat tuulikut – hiiglaslik ketas tegi puulatvade kohal hoogsaid ringe, kuid vett kõrvalolevasse purskkaevu sellest olulisel hulgal ei lisandunud. Küllaltki intensiivsele tuulele vaatamata valitses selles linnakeses tõeline leitsak ning elu liikunuks justkui aegluubis. Nagu mõnes vesternis.

Hiljem sõitsime läbi linnast nimega Longreach, mis ei jäänud Barcaldine’ile atmosfääri poolest kuidagi alla:

Sealsamas oli tee ääres ka üks vana põllutehnika muuseum, mida ei saanud pildistamata jätta. Masinad olid minu mäletamist mööda samuti kusagilt 20. sajandi algusest:

Tänapäeva Austraalia näeb välja üksjagu teistsugune – juba oleme näinud mõnesid kuulsaid autoronge:

Kuna üldine plaan nägi ette meie jõudmist Austraalia keskosas asuvasse Alice Springs’i, siis olime mõelnud, et kasutame sinna jõudmiseks peateed, kuna kõrvalteed on keskosas valdavalt asfalteerimata ning küllaltki ettearvamatus seisukorras. Mingil hetkel hakkas meid aga väga piinama küsimus, et miks minna ringiga, kui võib minna ka otse, ning sedasi sündiski plaan hüljata seesama eespool mainitud läbi Mount Isa minev tee ning kasutada selle asemel hoopis väiksemaid teid. Nii sündiski. Wintonis pöörasime peateelt maha ning asusime sõitma mööda teed, mis enamasti vaid kolm meetrit lai. See tähendab, et kui mõni sõiduk vastu tuleb, tuleb võtta väga tee serva, et ninapidi kokku ei põrkaks. Siinsed autojuhid on selles mõttes väga arvestavad, et kõik meile vastu tulnud autod sõitsid pooleldi teepeenral. No ja siis on see tee nii kitsas, et loomulikult pole ka möödasõitmiseks ruumi, vaid aeg-ajalt on tee laiemaks ehitatud. Nii võis tee ääres näha silte “Next overtaking opportunity in 5 km” (järgmine möödasõiduvõimalus 5 km pärast). Ühel korral teavitas silt möödasõiduvõimalusest 23 kilomeetri pärast. Päris närvi võiks minna, kui peaks nii pikalt kellegi sabas jokutama! Õnneks sõidab seda teed ühes suunas paar sõidukit tunnis.

Maastikud ja loodus olid, nagu arvata oligi, selle kitsukese tee ääres, lahedamad kui muidu. Algul oli rohkem avarust – st silmapiir oli väga madalal ning maastikku ilmestasid mõned harvad puud:

…või mõned autorusud:

Tegime tutvust ka putuka- ja linnuriigiga. Tee ääres oli rohkelt sipelga- või termiidipesasid, kus küll mingit elutegevust ei näinud toimuvat. Küll aga nägid nad väga efektsed välja. Enamasti olid nad umbes põlvekõrgused, aga leidsime ühe päris piraka:

Ja siis nägime tee ääres veel ühte emude paari. Üsna ootuspäraselt oli tegemist tagasihoidlike lindudega, kes nii, kui objektiivi välkumas nägid, kohe vehkat tahtsid teha. Ühe klõpsu siiski saime:

Hiljem sõitsime läbi mägisema ala, kus avanesid head vaated (ilmselt seda paremad, et ümberringi on maa küllaltki tasane) pinnavormidele. Kunagi ammu, miljoneid (või isegi miljardeid) aastaid tagasi oli siin sisemeri, kus panid ringi meile tundmata loomad, sh saurused.

Õhtul maandusime taas keset loodust. Inimasutuse puudumine on meid muutnud nii julgeks, et panime telgi juba sellisesse kohta, mis oli teelt näha.

Vaatasime jälle kuud ja tähti ning kuulasime kõrberitsikaid:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/tirtsud_oosel_tee22res.mp3]

Järgmisel päeval sõitsime veel mõnisada kilomeetrit asfaltteed. Varahommikul peatusime ühe üksildase (see on vist sobiv sõna, arvestades, et viimasest asulast oli möödas üle 150 km ja järgmiseni oli teist samapalju veel) hotelli juures, et end veid karastusjoogiga turgutada. Külmkapist Coca-Cola purki ulatades uitas unisevõitu perenaise pilk tolmusele letile. “Tolmust ei saa siin kunagi lahti,” viitas ta väljas pidevalt puhuvale tugevale tuulele. Jah, ilmselt saab tuul lagedatel aladel päris paraja hoo sisse…

Väga reipalt tervitas meid aga väike koer, kes nii agaralt sülle tahtis, et Kariina lõpuks võttiski. Tänutäheks oli hommikune näopesu sooja keelega. Hommikuselt külma tuule käes seistes sooja koera süles hoida on omamoodi tunne, pidi Kariina tõdema.

Tegime veel paar klõpsu sealsetest kulunud ehitistest, tuulikust ning kaamelitest (siinkandis on populaarsed kaamelite võidujooksud – iseenesest on muidugi huvitav, et mida need kaamelid siin, Austraalias teevad) ja oli aeg minna.

Viimane asustatud punkt asfaltteelõigul on Boulia. Jälle üks väike asula. Sissesõidul märkasime kuivapoolses jõesängis sadu lehmasid, keda karjased kuhugi ajasid. Lehmadel on siin meie arvates sümboliline tähendus, et nende olemasolu muudab kasulikuks suure maa-ala, millega muidu poleks midagi peale hakata – lihtsalt nii vaenulikud on siinsed elutingimused. Lehmadele aga need kehvakesed (või peaks ütlema “vaprad”) taimed, mis siin kuumuses ja kuivuses kasvavad, maitsevad. Ja kuuldavasti on siinsed rantšod Eestist suuremadki!

Bouliast edasi ootas meid ees sillutamata Plenty Highway, meie otsetee Alice Springsi, mille alguseski silt “High clearance 4WD only”.