Ei jõudnudki väga pikalt põhja suunas uhada – tee, mis peaks Austraaliale ringi peale tegema ning mis läheb läbi kõigist suurtest linnadest, osutus olema sama liiklustihe kui Tallinn-Tartu maantee esimesed mõnikümmend kilomeetrit reedeti pärast tööpäeva lõppu. Pole vist vaja põhjalikumalt seletadagi, miks sedasorti sõitmine eriti rõõmu ei paku. Pealegi selgus üsna varsti, et tee, mis teoreetiliselt võiks pakkuda kenasid vaateid Vaiksele ookeanile, on ehitatud rannast siiski nii piisavalt kaugele, et vaadetest võib vaid unistada – enamasti jääb peatee ja ookeani vahele paarkümmend kilomeetrit ning pärast ookeani äranägemist tuleb tuldud teed tagasi minna, sest mingeid rannaäärseid teid pole. Ja üleüldse näivad kõik rannaäärsed paigad olevat ehitatud kuurortideks, kus patseerivad ainult turistid, rikkad ja ilusad, mistõttu neist vähestest kohtadest, mida meie Lonely Planet taevani kiidab ning millesse sattusime, tulime kiiremas korras tulema. Ei ole ikka meie teema.
Niisiis – olles eelnevatel põhjustel juba üsna masendunud ning küsimas endalt juba mitmendat korda, et “kas sellist Austraaliat me otsima tulimegi?” – matsime maha oma esialgse plaani sõita Cairnsini ja pisut edasigi, ning selle asemel otsustasime pöörata Rockhamptonist ära lääne poole. Öö enne seda veetsime ühes kämpingus, mille läheduses asus tammiga järv (Monduran). Väga palju rahvast polnud (või vähemalt olid kõik mööda orgu laiali, nii et ei pidanud kellegagi tõtt vahtima), kuid melu oli piisavalt. Veel mitu tundi pärast pimedust lasid karavanautode omanikud generaatoritel uriseda ning siit-sealt kostis erinevaid kantriviise:
Kui kõige selle taustal oli uinumisega pisut raskusi, siis hommik pakkus hoopis teistlaadi etenduse. Juba väga varakult, kella viie paiku, kui päike polnud veel tõusnud, hakkasid linnud valjult häälitsema. No terve koor tegi korraga proovi! Meie läheduses lõi oma soolo lahti aga üks väga erilise viisiga lind, kelle laul oli lihtsalt nii sürreaalne, et tuli telgist välja ronida ja heli “purki” püüda:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/austraalia_spirituaalne_laululind.mp3]Päeva edenedes sõitsime veel mõnda aega põhja suunas, kuni pöörasimegi läände ära. Mõnda aega liiklust veel oli, kuid üsna varsti muutus liiklustihedus täiesti talutavaks ning ka maastikud muutusid avaramaks. Kuid palav oli siiski! Jah, üks asi, mis meid peateed mööda liikudes kimbutas, oli palavus. Hommikuti (kella 6-7 vahel) startides oli õhk alati mõnusalt värske, kuni kella kümne ajal hakkas päike väga kõrvetama, ning nii umbes kella viieni välja. Kui ühel päeval taolises leitsakus tanklas peatusime, et paak bensiini täis lasta, tundus mulle juba (oli see siis tingitud kuumusest või millestki muust), et tankur teeb sellist häält, nagu keegi puhuks didgeridoo’d. Tere tulemast Austraaliasse! Kella viiest hakkab päike loojuma ning ka õhutemperatuur normaliseeruma. Kahjuks ei olnud seda rõõmu küll kunagi kauaks, sest umbes kella kuuest läheb siin juba pimedaks.
Peatee hullumajast pääsedes hakkasime rohkem tähelepanu pöörama ka ümbritsevale. Üheks huvitavaks, kuid mitte massiliselt esinevaks nähtuseks on siin pudelipuud, mis on alt väga jämeda tüvega, mis siis ülevalt pudelikaelataoliselt kitsamaks muutuvad:
Ühel hetkel avastasime end teel täiesti üksi olevat. Teeäärses puhkekohas peatudes ei olnud peale tuule kohina kuulda ühtegi häält.
Leidsime, et need tingimused on täpselt õiged hea telkimiskoha leidmiseks vabas looduses. Tegelikult on siin, nagu mujalgi, teeäärsed alad okastraadiga piiratud, nii et kui just tee ääres ei taha magada, tuleb olla tähelepanelik, et leida “augud”, st kohad, kus traati mingil põhjusel veetud pole. Nii kui täheldasime, sellist kohta, kus väiksem rada pööras peateelt maha, lipsasimegi kohe sisse ning oligi koht leitud. Mitte küll väga peidetud, kuid kuna inimtegevuse jälgi seal eriti polnud, siis ei olnud meil erilisi kahtlusi ka.
Varsti hakkas pimedaks minema ning taevas süttisid tähed ja kuu (andku Margus mulle andeks niivõrd ebaastronoomiline väljend). See võiski olla umbkaudu see hetk, kui tekkis mingi ebamäärane rahu, äratundmine, et oleme leidnud Austraaliast midagi enda jaoks.
Pärast seda, kui olime tunni-paari jagu vägevat lõunataevast vahtinud ning loodushääli kuulanud, ning kõigest sellest magusalt rammestunud, ronisime telki. Magada hästi ei saanud, mis sest, et olime väsinud – õhk oli ikka veel soe ja paks nagu vatitekk, nii et und ei tulnud. Nagu võõras kohas ikka, teritasime kõrvu eri helide suhtes ning ühel hetkel sai kuulamine ka tasutud. Pisut ehmatavalt ehk küll – olime just unne suikumas, kui järsku kuulsime telgi kõrval tumedat matsu, siis üht matsu veel, siis heli, justkui oleks keegi komistanud ning kukkunud, ning seejärel juba kiirelt eemalduvaid matsusid. Ilmselgelt oli tegemist känguruga, sest kes veel selliste “matsudega” edasi liigub!
mmmmm…. super, see positiivne vibe kandub läbi Teie teksti väga mõnusalt edasi lugejateni 🙂 ja Margusel nüüd hea siis lõuna-poolkera tähtkujusid uurida
Ükskord hoidsin mingite välismaa motomeeste blogil silma peal, kui nad sõitsid seda ümber saare ringteed ja ausalt öeldes see tundus üks igavamaid reise, mida olen jälginud. Minu huvi huvi Austraalia vastu vähenes tublisti. Loodetavasti suudate seda veidi tõsta. 🙂
ooh. jälgin ja loen pidevalt. see punaliivatorm oli vist kogu idapoolkera uudistes läbi telemeedia ! loodetavasti Teid ei seganud. Nael kummi !
Austraalias on maailma kõige vanem maastik, seega ka kõige kulunum ja üksluisem. Mitmeidsadu kilomeetreid järjest võib ühte ja sama vaadet “nautida”.
Kui bushis ööbida siis soovitatakse minna nii kaugele et tee pealt näha ei ole. Kohalikel maakatel, kel igav ja naiste puudus, on kombeks mööda kohalikke teid “patrullida” et siis turiste kimbutada.
sellepärast oligi ilusam sydneyst allapoole sõita, et seal nägi ookeani ikka ka. vähemasti oli seal selliseid rannikuäärseid väiketeid, mis viisid edasi, mitte tuldud teed pidi tagasi.