Üleeile oli siis lõpuks see päev, kui oma asjad pakkisime ning Dorothyle ja Raulile head aega ütlesime.

Enne seda sai koos nendega käidud veel Sydney’st läänes asuvas Blue Mountains’i ehk Sinimägede rahvuspargis. Ilm ei olnud küll päris see, mida lubati ning mida olime lootnud, st udu ja hägu oli rohkem kui mägesid. Tähendab, mäed olid ikka olemas, aga ilmastikutingimustest tulenevalt olid need rohkem halli kui sinist värvi. SInimägedes on rohkelt nö vaatekohti, kus saab sõidukiga seisma jääda ning vaadet imetleda. Üks suurematest on ilmselt Three Sistersi (Kolme õe) nimelise pinnavormi juures, kus võis kohata rohkelt Jaapani turiste. Nagu hiljem selgus, ongi jaapanlased teiste rahvustega võrreldes siin, Austraalias, kõige sagedasemad turistid, või vähemalt torkavad nad väga hästi silma.

Kuid Three Sistersi juurde tagasi tulles – nagu juba mainitud, ei olnud meid himgematvate vaadetega just õnnistatud, kuid seda enam pöörasime tähelepanu nendele asjadele, millele teeviidad ja infotahvlid ei viidanud. Näiteks lindude kummastavad hõiked, mis vaateplatvormi all laiuvast põlismetsast meieni justkui sügavikust jõudsid (kahjuks pole lindistust panna, sest lindude hääl vaheldus liiga tihti jaapanlannade kilgetega). Või meile tundmatud puud-põõsad, mis nii muuseas teeradu ääristasid. Nii palju oli tegelikult neid elemente, mis meile täiesti võõrad ning mis andsid veelkord aimu sellest, et oleme sattunud uude maailmasse, mis ootab meie poolt avastamist.

Siinkohal pidime taaskord tõdema, kui hea on ikka, kui võõras kohas on keegi, kes ei pea paljuks sulle kohalikku elu tutvustada ning igatepidi aidata (enamasti oleme ju ikka omapäi, ning väga naudime seda, kuid aeg-ajalt kulub ju üks abikäsi ning sõbralik naeratus ära). Dorothy ja Raul olid meile küll igakülgselt abiks. Ei kujuta ettegi, kui palju aega ja energiat oleks kulunud tsikli kättesaamisele, kui Raul ei oleks meid transpordifirma, tolliameti, karantiiniinspektsiooni ja lao vahel sõidutanud.
Väga toetavad olid nad ka siis, kui me ühel päeval, mõned päevad pärast kohalejõudmist, olime otsustanud mõlemad korraga haigeks jääda – köhade, nohude ja palavikuga. Esimese asjana mõtlesime kohe seagripile, sest sümptomid olid ju samad. Pealegi oli lend Pekingist Sydneysse täis köhivaid ja aevastavaid inimesi, nii et kõik täitsa klappis. Raul viis meid igaks juhuks kohaliku haigla erakorralise meditsiini osakonda, kus veetsime kolm tundi järjekorras oodates. Täheldanud, et meie kui potentsiaalsete seagripihaigete (enne olime vestelnud haiglaõega, kes meie kaebused kõik kenasti arvutisse toksis) vastu ei tunta kõige leigematki huvi, otsustasime, et voodis on meie paranemisšansid kindlasti kõrgemad, kui järjekorras istudes, ning andsime õele teada, et meile aitab ning et me läheme minema. Niipalju saime veel enne teada, et ka juhul, kui meil olekski seagripp, ei ole sellele spetsiifilist ravi olemas, ning et ainus, mida me saame paranemise heaks teha, on “palju puhata, palju juua ning tarvitada Panadoli”. Pärast mõnepäevast joomist ja puhkamist olime enam-vähem korras kah. Ja ei olnudki vaja seagripi pärast paanikat tunda.
Hiljem sõidutas Raul meid veel kohaliku ARK-i ja töökodade vahet, et saaksime tsiklile kohustusliku kindlustuse muretseda, kuid alles hiljem jõudsime arusaamisele, et ega Austraalias ametiasutused nende endi poolt kehtestatud reeglitest suurt midagi aru ei saa. Sestap oleme tänaseni kindlustuseta – sest ametiasutused ütlevad, et kindlustusfirmad kindlustavad, kuid kindlustusfirmad ütlevad, et nemad sõidukeid, mis on registreeritud väljaspool Austraaliat, ei kindlusta. Nokk kinni…
Raul, muide, on pärit Eestist, kuid on suurema osa oma elust elanud Austraalias. Ka abikaasa, Dorothy, leidis ta siitsamast. Praegu elavad nad koos vanaldase kassi Fritziga ning naudivad pensionipõlve. Varem on nad palju ringi rännanud, ära käinud koguni Antarktikas, ning nendest rännakutest on neil palju pilte (sest Raul on fotograaf) ja huvitavaid lugusid. Nende kodu asub Sydney äärelinnas Lakembas, mis on immigrantidest tulvil – tänaval kõndides on võib-olla ainult iga kümnes inimene valge, ülejäänud on kas asiaadid või araablased. Selles ei ole tegelikult midagi halba, sest nagu meie võõrustajad ütlevad, on nende piirkond väga vaikne, “moslemid ju ei joo”. Pisut võõras on see meie jaoks siiski, nagu ka see, et tänavate ääres kasvavad palmid ja kaktused. Või see, et aias kasvab apelsinipuu, mis ka reaalselt vilja kannab. Meie sealoleku ajal oli apelsinipuu igatahes õites ning lõhnas oivaliselt.
Üleeile sai meie võõrustajatega niisiis hüvasti jäetud:

Õhtul maandusime suvalises kämpingus mingi jõe kaldal,

kus mekkisime meile juba USA-st tuttavat “turisti einet” ehk Spam’i:

Tänase krooniks oli käik Austraalia kõige idapoolseima ja kõige võimsama tuletorni juurde Byron Bay’s. Midagi väga jalustrabavat selle juures ei olnud, kuid kõige lahjem ka ei olnud (ütleme, et Kõpu tuletornil on seda iseloomu ikka rohkem). Valminud aastal 1901:

Mõned vaated sealtsamast:

Üldiselt on sõit mööda Austraalia idarannikut jätnud küllaltki kesise mulje, vähemalt siiamaani. Liiklus on väga tihe ning teeäärsed on täis prahti. See paneb meid nostalgiaga meenutama USA-d ja Kanadat, kus kõik oli tipp-topp korras. Hinnad on siin ka omaette klass – ütleks, et ka Põhja-Ameerikas reisida on odavam. Tahaks siiski loota, et meie edasised kogemused annavad alust positiivsemateks meenutusteks.