Reede hommikul valdas mind üpriski ärev tunne – lõunaks oli meil kokku lepitud kohtumine nii tolli- kui karantiiniametnikuga meie saadetise ülevaatamiseks sadamas. Põhjust ärevuse tundmiseks oli ka – sest nii mõnigi meie eelkäijatest oli pidanud oma sõiduki importimiseks Austraaliasse välja käima koletuid summasid. Mitte seepärast, et siin oldaks väga korrumpeerunud, vaid seepärast, et iga liigutus maksab.
See, et meretransporti kasutades tuleb kauba kohalejõudmisel tasuda sihtkohamakse umbes samas suures summas kui saatmise enda maksumus, oli meile juba enne teada, nii et see ei tulnud meile üllatusena. Teatavasti on merendus eksisteerinud sajandeid, ning selle aja jooksul on suudetud süsteem nii keeruliseks ajada, et lõpuks ei saa enam keegi aru, mille eest ja kellele ta maksab. Pääsu sellest loomulikult pole, sest kauba saaja on üldiselt huvitatud kauba kättesaamisest. Ja võimalikult kiiresti.

Igal juhul kui kasti pakitud tsikli ja isiklike asjade saatmise eest tasusime Vancouveris 1091 CAD, siis Sydneys pidime veel enne igasugu menetluste alustamist tasuma lisaks 969 AUD. See koosneb järgmistest tasudest (panen nimekirja inglise keeles, sest kahjuks ei tea kõigi vasteid eesti keeles):

-destination port charges                            506
-delivery order fee                                       77
-destination terminal handling charges 157
-cargo automation fee                                 33
-destination security surcharge                  27
-CMR fee                                                      33
-import processing fee                                22
-destination agency fee                               72
-fuel surcharge                                            42

Seejärel tasusime veel 111 AUD karantiiniinspektsioonile selle eest, et nad tuleksid ja meie tsiklit kontrolliksid (nagu see oleks meie huvides!).
Reedel olime niisiis lõuna ajal nagu üks mees ühes Port Botany lugematutest ladudest. Mutrivõtmed kaasas ja puha – et saaks ikka kasti lahti. Tolliinspektor oli ka kohal. Tolliinspektor oli muide nooremapoolne kena välimusega naisterahvas, keda ei paistnud eriti häirivat, et laotöötajate liigutused toimuvad justkui aegluubis ning miski eriti ei edene. Või tundus mulle lihtsalt, et ei edene – pabistades kulgeb aeg ju pisut teises rütmis. Nii või naa, veerand tundi pärast kokkulepitud aega oli meie kast ülevaatuseks valmis.
Mutrivõtmete abiga sai kasti esiosa üllatavalt kiiresti lahti, ning tolliinspektor võis kasti pugeda, et kontrollida tsikli mootori ja kere numbrit. Sellega läks väga kiiresti, ning üsna pea oli tsikli ajutine import vormistatud (sõiduki ajutisel importimisel Austraaliasse on hädavajalik dokument nimega Carnet des Passages en Douane, mis meil õnnening võisime kenale tolliinspektorile “head aega” öelda. Nüüd ootas meid ees kõige kardetum osa – karantiiniülevaatus.
Selleks pidime tsikli kastist välja veeretama, sest karantiiniinspektor ei tahtnud kuidagi kasti sisse äre mahtuda. Küll ta siis uuris ja puuris tsiklit ühest küljest ja teisest küljest, ning paistis oma tööd tegevat ülima põhjalikkusega. Meie lasime seni külmal higil voolata ning vahetasime omavahel hirmuseguseid pilke. Kokkuvõtteks teatas ta, et tuleks teha üks survepesu. No mis sest, et Kanadas olime juba teinud nii survepesu kui igasugu muud pesu – kui karantiiniametnik nõuab, siis mis sa seal enam vaidled. Pealegi – eelkäijate kogemusi arvesse võttes olime pääsenud kergelt. Pärast kolmeminutist survepesu vaatas ametnik taskulambiga veel pisut ringi ning luges tsikli seisundi rahuldavaks. Samuti jäi ta rahule meie tsiklisaabaste ja telgivaiadega, mis imekombel olid tõesti puhtad (neid me ei taibanud enne kokkupakkimist eraldi puhastadagi – viskasime lihtsalt kasti – pesime ju ainult tsiklit). Hiljem lao poolt esitatud 242 AUD suurust arvet uurides ilmnes tõsiasi, et 3-minutiline survepesu moodustas sellest pea poole(!)
Veel hiljem seisime tõsiasja ees, et midagi tuleb peale hakata ka meie õnnetu kastikesega, mille valmistamise eest olime Kanadas maksnud 3300 EEK – sest kui oleksime selle jätnud lattu, oleks meilt võetud umbes samapalju selle lammutamise eest. Lõpuks lammutasime selle ise osadeks ning maksime äraveo eest 116 AUD.

Ehk siis lõppkokkuvõttes läks tsikli saatmine üle Vaikse ookeani maksma:

– kasti valmistamine 3300 EEK + köied tsikli kinnitamiseks 460 EEK + kasti transport lattu 600 EEK = 4360 EEK
– saatmiskulu 1091 CAD ehk umbes 11000 EEK
– kulud sihtkohas 969 AUD + 111 AUD + 242 AUD + 116 AUD = 1438 AUD ehk umbes 14000 EEK
KOKKU umbes 29 360 EEK. See on hämmastav, kuidas pisikestest numbritest lõpuks suured saavad!

Tegelikult oleks need numbrid võinud olla veelgi suuremad, kui meil poleks olnud abilisi – Vancouveris oli meil transporti korraldades öömajaga abiks sealne mootorrattur Tracy – üksi teismelist poega kasvatav naine, kel kaks tsiklit garaažis ja üks köögis:

Sydneys oleme peatunud Eestist pärit Rauli ja tema austraallannast abikaasa Dorothy juures. Raul on meid lõputult ringi sõidutanud, et me ikka kõik asjad tehtud saaks. Peaaegu kõik ongi tehtud – jäänud on veel teha kohustuslik kindlustus, mille muretsemine on meile põhjustanud juba enam kui kolme päeva jagu peavalu (Austraalia näib olevat üks neist “efektiivsetest” riikidest, kus parem käsi ei tea, mida vasak teeb, ning vajalikku infot saada on väga keeruline).

Vähemalt on tsikkel käes ja põhimõtteliselt ei takista vähemalt füüsiliselt meid miski avastusretkele minemast 🙂 Tahtmine teele asuda on igatahes meeletu – kujutan vaimusilmas juba ette punaseid kõrbeid ning siristavaid ritsikaid. Oeh, saaks selle kindlustusega ühele poole!