Kuala Lumpurist edasi oli plaanis väisata Malaisia idarannikut, mis pidavat olema ehedam, malaisialikum kui kosmopoliitne läänerannik. Enne veel, kui pealinnast lahkusime, saime tuttavaks ühe kohaliku motomehega, kel nimeks Dean. Või mis ta niiväga kohalik ongi – pärit Inglismaalt, töötanud Hiinas ja Indoneesias, ning elab nüüd jaavalannast naisega Kuala Lumpuris. Juba enne, kui Malaisiasse jõudsime, võttis ta meiega ise ühe välismaa motofoorumi kaudu ühendust ning avaldas soovi kohtuda. Mis siis ikka – meie jaoks hea võimalus kohalikku infot hankida, ning ükskord ometi jälle päris inglise keelt harjutada.
Oleme eri põhjustel Penangi nüüd mõneks ajaks pidama jäänud ning püüdnud end kohaliku eluga natuke kurssi viia – käinud ringi, jälginud kohalike tegemisi, maitsnud vähem ja rohkem kummalisi toite. Ühel päeval võtsime ette ka sõidu linnast välja, et tunda, mis õhku ka koloniaalkeskkonnast väljaspool hingatakse. Ühesõnaga, on kogunenud ports pilte.
Tsikli saatmine Indoneesiast Malaisiasse ei kulgenud ootamatute arenguteta. Kui me vastavalt kokkuleppele 2. jaanuaril Belawani saabusime, et tsikkel üle anda, olid transpordifirma uksed suletud ning kohalikud teadsid arvata, et ega enne 4. jaanuari midagi toimuma ei hakka – pühad ju. Olime jälle pisut nõutud ning meisse sigines juba paras annus skeptitsismi enne viisade aegumist 5. jaanuaril Indoneesiast ärasaamise suhtes, kuid polnud ka midagi teha. Veeresime siis läbi liikluskaose sama targalt Medani tagasi, et kahe päeva möödudes uuele katsele minna.
Eks seda võiski arvata, et jõulude ajal jääb elu justkui seisma ning ükski kaubalaev Malaisiasse ei lähe – mis sest, et moslemite jaoks tähendavad jõulud sama palju (või õigemini, vähe) kui kristlaste jaoks ramadan. Ettekäändeks, et uksed kinni panna ja mitte enne nädalat aega lahti teha, käib see ikka. Nii et kui muidu seilab laev meile vajalikul liinil kaks korda nädalas, siis mõni päev enne jõululaupäeva pakuti transpordifirmast lähimaks kuupäevaks 3. jaanuari, mis jättis meile parajakstegemiseks hea hulga aega. Kuid siiski mitte nii suure hulga, et jõuaks ära käia Sumatra põhjatipus asuvas, tsunaami poolt laastatud Banda Acehis ja kuuldavasti paradiisilaadsel Weh’i saarel. Olime sellisele arusaamisele jõudes parajalt löödud, ja seni kui üritasime transpordifirma ukseesisel otsustada, mida me nii suure süllekukkunud ajahulgaga teeme, jõudis hakata vihmagi sadama.
Eelmises sissekandes heitsime juba pisut valgust Toba järve piirkonnas elavale Bataki rahvale ja nende huvitavale arhitektuurile. Jäime keset järve asuvale Samosiri saarele kauemaks, et selle kultuuriga veidi lähemalt tutvust teha – kehvasid teeolusid trotsides otsisime välja ka isoleeritumad külad, kus elamine ehedam. On tõesti huvitav, kuidas inimesed veel tänapäevalgi, kui enamus pürgib modernsuse poole, ikka traditsioonilistes majades elavad, kuigi võib arvata, et kui jõukus nendeni jõuab, ehitavad nemadki endale igava, ent tänapäevase eluaseme.
Sumatra vast kaks tuntumat järve on lääneosas asuv Maninjau ning põhjaossa jääv Toba. Mõtteliselt võib neid pidada kahe mõnes mõttes sarnase, ent siiski väga erineva kultuuriruumi südameks.
Merepinnast 930 meetri kõrgusel asuvasse Bukittinggisse saabudes ei saa kohe aru, mis on selles linnas sellist, mis sinna rohkelt turiste toob. No asubki kolme vulkaani vahel, ja mis siis? No pakubki häid võimalusi lähedalasuvaid kanjoneid ja traditsioonilisi külasid avastada, aga mis selles linnas endas erilist on? Lonely Planeti arvates on see kohustuslik peatuspaik Sumatral, nii et võtame end kokku ning ähvardavate vihmapilvede kiuste kammime mõistliku diili otsinguil läbi mitmeid hotelle, peas kummitamas küsimus – on asi seda väärt? Kui lõpuks leiame hotelli, mis pakub meile 165 krooni eest määrdunud seinte, ent sooja veega VIP-tuba (viimasel ajal on meie pesukorrad toimunud külma vee ja kopsiku abil), on otsus langetatud – kui lahkumegi elamusteta, saame vähemasti kohutavalt läbihigistatud pesu üle pika aja kuuma duši all pestud. See on piisav argument.
Sumatra keskosasse jõudmine tähendab seda, et Lonely Planeti andmetel on meil jälle midagi vaadata. Mitte, et lõunaosa poleks meile midagi pakkunud, otse vastupidi – maastikud ja kokkupuuted kohalikega on igati ületanud meie ootusi. Kuid ilmselt seetõttu, et seal, kus me liikusime, praktiliselt puudub turismi infrastruktuur, ei ole Lonely Planetis selle kohta suurt midagi.
Juba mitmendat päeva järjest tervitavad meid aina paradiisilaadsed maastikud ning naerusuised kohalikud, kes küll paraku sõnakestki inglise keelt ei räägi. Mõnikord tuleb ette sedagi, et meie katsetele indoneesia keelt purssida vastatakse arusaamatust väljendaval pilgul – on piirkondi, kus indoneesia keel pole kohalike jaoks kaugeltki mitte esimene keel, nii et me pole ainsad, kes võõrkeelega hädas.
