Oleme eri põhjustel Penangi nüüd mõneks ajaks pidama jäänud ning püüdnud end kohaliku eluga natuke kurssi viia – käinud ringi, jälginud kohalike tegemisi, maitsnud vähem ja rohkem kummalisi toite. Ühel päeval võtsime ette ka sõidu linnast välja, et tunda, mis õhku ka koloniaalkeskkonnast väljaspool hingatakse. Ühesõnaga, on kogunenud ports pilte.
Eks seda võiski arvata, et jõulude ajal jääb elu justkui seisma ning ükski kaubalaev Malaisiasse ei lähe – mis sest, et moslemite jaoks tähendavad jõulud sama palju (või õigemini, vähe) kui kristlaste jaoks ramadan. Ettekäändeks, et uksed kinni panna ja mitte enne nädalat aega lahti teha, käib see ikka. Nii et kui muidu seilab laev meile vajalikul liinil kaks korda nädalas, siis mõni päev enne jõululaupäeva pakuti transpordifirmast lähimaks kuupäevaks 3. jaanuari, mis jättis meile parajakstegemiseks hea hulga aega. Kuid siiski mitte nii suure hulga, et jõuaks ära käia Sumatra põhjatipus asuvas, tsunaami poolt laastatud Banda Acehis ja kuuldavasti paradiisilaadsel Weh’i saarel. Olime sellisele arusaamisele jõudes parajalt löödud, ja seni kui üritasime transpordifirma ukseesisel otsustada, mida me nii suure süllekukkunud ajahulgaga teeme, jõudis hakata vihmagi sadama.
Eelmises sissekandes heitsime juba pisut valgust Toba järve piirkonnas elavale Bataki rahvale ja nende huvitavale arhitektuurile. Jäime keset järve asuvale Samosiri saarele kauemaks, et selle kultuuriga veidi lähemalt tutvust teha – kehvasid teeolusid trotsides otsisime välja ka isoleeritumad külad, kus elamine ehedam. On tõesti huvitav, kuidas inimesed veel tänapäevalgi, kui enamus pürgib modernsuse poole, ikka traditsioonilistes majades elavad, kuigi võib arvata, et kui jõukus nendeni jõuab, ehitavad nemadki endale igava, ent tänapäevase eluaseme.
Bukittinggis olles sattusime hommikusööki otsides poolkogemata ühte kohalikku katusealusesse (muud nimetust ei oskaks sellele söögikohale anda, sest peale katuse ning laudade-pinkide seal suurt midagi polnud, isegi seinu mitte). Kuna selle ees olev plakat lubas teh telur‘ i ja kopi telur‘ i, ehk siis vastavalt munateed ja -kohvi, mis pidavat olema kohalik spetsialiteet, siis võtsime südame rindu ning tellisimegi. Eks natuke kõhklesime ka. Veel rohkem tekitas kõhklusi see, kui kokk meie tellimuse peale suured silmad tegi ning küsis: “Olete ikka kindlad? Teate te üldse, mis see on?”. Jäi mulje, nagu tegemist oleks millegi õudustäratavaga, kuid taganemisteed polnud, sest niikuinii jälgis meid juba mitu uudishimulikku silmapaari. Ja kohalikku kraami tuleb ikka proovida, kui see just väga ekstreemne pole.
Siin tundub üldiselt nii olevat, et mida õhtu poole, seda tihedamaks muutub pilvisus ning seda süngemaks muutub taevas, andes aimu sellest, et on oodata vihma. Kindlapeale. Seepärast ei hakanud me eile pärastlõunal eemal pilvede halli massi nähes pikemalt mõtlema, vaid otsustasime esimese ettejuhtunud küla esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna. Läbimärjana sõita ei taha, ning absoluutselt mittehingavad vihmakombinesoonid jätame troopikas hea meelega paremaid (loe: jahedamaid) aegu ootama.
Peale vulkaanide on Jaaval muudki. Saarel, kus elab tuhat inimest ruutkilomeetri kohta, kui saarele mahub üle 130 miljoni inimese, ei saa märkamata jääda inimtegevuse jäljed, ja seda kogu oma ettekujuteldavas mitmekesisuses.
Mõelda vaid, tuhat inimest ruutkilomeetril! Tegelikult, nagu varasemalt juba mainisime, leidub isegi siin kohti, kus inimesed ei ela üksteise kukil. Mägitee on meid viinud läbi vaiksete, tagasihoidlike külade, kus aeg näib tiksuvat hoopis teises rütmis kui muidu. Inimesed on lihtsamad, rahulikumad, ei torma välismaalasi silmates kohe küsima “Where you come from?”, “Where you go?”.
Enne idüllilisest Broome’ist lahkumist sai meile selgeks, et oleksime ka üksikul palmisaarel võimelised ellu jääma. Kui lähedalasuva palmi otsast potsatas maha üks kookos, usaldasime lihtsalt oma instinkte ning asusime seda koorima.
Alice Springs on kuulus eelkõige oma asukoha poolest – Austraalia südames, kaugel suurematest asustatud punktidest (ega ta ise oma 30 000 elanikuga ka teab mis metropol pole), kuid lähedal siinsele suurimale vaatamisväärsusele – suurele liivakivimürakale, mida põlisrahvad kutsuvad Uluru’ks. Selle ümber on sadade tuhandete ruutkilomeetrite viisi kõrbemaastikke, kus elutingimused on nii rasked, et isegi linnud ei laula. Ühesõnaga – Alice Springs asub pärapõrgus.
